Sügisjutt

Inimese elu loetakse pikaks, kui see sisaldab arvukalt sündmusi ja vastupidi, lühikeseks, kui neid napib.

Kui nüüd seda vaatenurka rakendada meie golfielule, täpsemalt jooksvale hooajale, siis saab tõdeda, et see on olnud pikk ja lõppu pole veel näha. Võimalik, et elame ilmselt eesti golfi parimaid aegu, väljakuid niidetakse, rahvas käib mängimas, jagub üritusi, on mängijaid, häid mängijaid ja ka väga häid mängijaid.

Sealjuures isegi selline moodustis nagu Eesti Golfiliit, suudab korraldada üle aegade vist enim võistlusi ja komplekteerida koondiseid ning neid saata Eestit esindama väga erinevetele võistlustele ja mitte vähetähtis pole, et seda kõike kellelegi võlgu jäämata.

Paradoksaalselt ei ole see vähendanud lahendamist vajavate ülesannete hulka, pigem suurendanud või andnud vanadele uue kuue. Näiteks oli aegu, kui küsimusele, „kes esindab Eestit?“, vastuse leidmine seisis pigem kandidaatide vähesuse taga, teisisõnu – „keda üldse valida?“, siis täna oleme seisus, kus  sama küsimus nõuab juba lähenemist – „kuidas valida?“ – olemasolevate arvukate kandidaatide seast.

Ja eks neid ole teisigi, samas olen veendunud, et kogukond (golfi oma siis) suudab need mured õigesse konteksti panna ja neist üle saada.

Sellesse edukasse arengusse on panustanud kindlasti paljud, alates väljakutest, lastevanematest, toetajatest, õpetajatest, kui loetleda esimesi pähe tulevaid, mina keskendun siin vähemnähtavale ja -arvukale grupile ja nimelt kohtunikele.

Kui jätta kõrvale asjaolu, et teoreetiliselt pole võistlustel kohtunikke vaja, sest igal mängijal on kohustus ju reegleid tunda aga ikka on hea kui keegi väljakul aitab mingist olukorrast üle saada, mingi vaidluse lahendada või vähemasti ütleb, palju mängtempost maas oldakse. Samas oleks ka kummaline mitte   mängida või üldse golfi harrastada, kui mingi reeglinüanss veel tundmata. Reeglite ja HCP komitee loomisest alates oleme võtnud eesmärgi, et võistlustel oleks kohtunik(ud). Ülesande täitmiseks oleme tõlkinud reeglid eesti keelde (Teele Tohver, Sander Vallaots jt.) ja uuendame seda jooksvalt, saadame igal aastal kuni kaks inimest St. Andrew’sse kõrgeima taseme koolitusse ja eksamile (esimesed olid Heinu Klaas ja Enrico Villo), on loodud Eesti Golfikohtunike Kogu (suur roll oli siin tolleaegsel EGL presidendil Peep Põldsammil ja peasekretäril Rein Raudseppal, praegune juht Ramil Pärdi), viinud läbi eestisiseseid koolitusi (Lembit Dalberg, Anu Kendra jt.), on sõlmitud EGL ja EGKK vahel kohtunike töö tasustamise kokkulepe jne, jne.

Meie kohtunike tase lubab mehitada (euroopalikult öeldes komplekteerida) ja me seda ka teeme, kõik rahvusvahelised suurvõistlused, mis meil Eestis toimuvad, viimati sel aastal siis EGCC-s meeskondlikud Seeniorite Euroopa meistrivõistlused ning seeniorite individuaalsed Euroopa meistrivõistlused Pärnu Bay’s eesotsas Ramil Pärdiga, veel Merit Ots, Lembit Sammel, Tõnis Nõmmik.

Panustajaid, kes nimetamata jäänud, on kaugelt rohkem aga igaljuhul me kõik, kes me oleme seda ametit pidanud, osaleme ühes ajaloolises sündmuses. Nimelt tundub mulle, et selleks on nn. põlvkondade vahetus kohtunike hulgas (uued teevad tegusid, vanad heietavad lugusid), mis paraku on jätnud jälje praktiseerivate kohtunike ridadesse aga annab samas suurepärase võimaluse uutele huvilistele.

Olles ise heietava (heietamise võrdlemine targutamisega tuleb lugeda pahatahtlikuks, mis ilmselt väljendab arvaja frustratsiooni vähemasti kuuest double-bogeyst ringi jooksul) klassi mustereksemplar, panustan ka vastavalt, näiteks, kui enamik golfijutte koosneb sellest, et mitu 3 puti griini ma täna lõin ja mitu birdiet jäi löömata, siis mulle (ka mõnevõrra praktiseerinud kohtunik) meenub lugu ühest mängijast, kes tähtsal võistlusel kutsus mind EGCC-s 16. griinile ja küsis, kas ta ei saaks vabastust puttamisjoonel (tol ajal tunti veel sellist mõistet) asuvast, ütleme mõnevõrra ebaharilikust olukorrast (rohuliblede arvu suhe liivasse oli tuntavalt viimase kasuks). Saanud teada, et meile ei ole see ebaharilik, kehitas õlgu, keskendus, lõi löögi sisse, pani kolm kirja (ehk siis birdie) ja läks edasi. Maailm tunneb teda Robert MacIntyre nime all. Samas tunnen mina palju mängijaid, kes vastavas olukorras käituvad kardinaalselt teisiti, maailm neid ei tunne. Võistlus ise oli Meeste individuaalsed Euroopa meistrivõistlused.

Või näiteks juhtum, millel oli ilmselt ka suur roll hilisemasse reeglimuudatusse. Sama võistlus ning tol ajal kehtis reegel, kui hilinesid starti üle 5 minuti, siis pikema jututa oli diskvalifitseerimine. Juhtus aga nii, mängijad ise olid kohal aga nende varustus mitte. Stardiajad olid hommikused, varustus jõudis lõunapaiku (kuna olid ka vasakukäelised enamik, siis kohapeal midagi asenduseks pakkuda ka ei olnud). Kas diskvalifitseerida või tõsta pärastlõunasesse starti? Võttes aluseks väga erakorralise juhtumi, kus sportlaste süü on problemaatiline ning korraldajatel oleks võimalus seda lahendada?. Intensiivsed arutelud R&A-ga ja USGA-ga viisid lõppkokkuvõttes komitee hääletusele (hääletasin peakohtunikuna lubamise poolt, seis jäi 3:2),mille tulemusena pääsesid mängijad võistlema, nüüd saab analoogseid juhtumeid juba kindlamate reeglite toel lahendada.

Või see, kui sakslane tuli mööda mutirada võsast välja…

Või see lugu Viktor Hovlandiga…

Või veel parem Jamie Donaldsoniga…

Samas tuleb tunnistada muidugi, et viimati mängides tegin neli 3-puti griini ja birdiet ei löönud.

Neid ja veel rääkimata jäänud lugusid saab kuulata EGCC-s kaptenite lounge’s, muidugi järgides rangeid reegleid, mis algavad sõnaga Chateau…

Aga kui kedagi hakkas huvitama  golfi panustamine sellisel viisil, siis üks võimalus on osaleda juba järgmise aasta jaanuarisse kavandatavasse kohtunike koolitusse, infot saab jooksvalt EGL kodulehelt.

Lõppu veel ka üks tõsiasi, nimelt on leidnud kinnitust, et rehad punkris on tõepoolest jälgede riisumiseks ning liivakotid löögijälgede parandamiseks fairwayl.

Kes oleks arvanud?

Heinu Klaas
EGL Reeglid ja HCP Komitee esimees