Kui palju profigolfarid ikkagi teenivad?

Hiljuti ilmus ühes Eesti ajalehes pikk lugu teemal, kui palju mis alade atleedid võivad eri turniiridel auhinnaraha teenida. Noorreporterile (ja üldse tänapäeva pealiskaudsele maailmale) kohaselt oli artikkel parajalt poolik. Saan aru, et ühte artiklisse ei mahu kõik maailma spordialad, aga kui jätta kõrvale ainus individuaalspordiala, mille esindajad mahuvad pidevalt maailmas enim teenivate sportlaste edetabelisse, ei saa vastavat artiklit kuidagi tõsiselt võtta. Tõsi, üheks põhjuseks võib olla see, et raha jagatakse kokku nii palju ja nii erinevatel tuuridel, et see võtab ilmselt ka keskmisest suuremal golfihuvilisel kõigepealt silme ees kirjuks. Katsume siiski heita veidi valgust neile summadele ja muutustele, mis on toimunud viimase kahe aasta jooksul, kuna portselanipoodi tungis elevant.

Pahad poisid segasid kaarte, mis suurendas kõvasti panuseid

Maailmas leidub väga palju profigolfituure ja ka üksikuid turniire, kuid vähemalt eelmise aastani kehtis reegel, et kõige rohkem raha jagati põhiliselt USA pinnal toimuvatel PGA Touri etappidel, teisel kohal olid teenimisvõimalused European Touril (kannab eelmisest hooajast nimisponsori järgi nime DP World Tour, kuid kasutame siiski nn põhinime) ja kolmanda koha selles „edetabelis“ hõivas Asian Tour. Omajagu raha võib teenida ka eraldi korraldataval PGA Tour of Australasial. Eelmisel aastal lõi aga kaardid sassi LIV Tour (nimi tuleneb Rooma numbrist 54, kuna kolmel päeval mängitakse 18 rada), mis prassib Saudi Araabia rahaga, kui nii võib viisakalt öelda. Palju auhinnaraha, lühemad turniirid ja kuulujuttude järgi ebareaalselt suured rahasummad, mida kasutati paljude tippmängijate ülemeelitamiseks, lõid kaardipaki korralikult sassi. Ühel LIV turniiril jagatakse individuaalses arvestuses välja 20 miljonit USA dollarit ja lisaks jagatakse tiimide arvestuses välja veel viis miljonit.

Ei läinud palju aega, kui jõuliselt suurenesid ennekõike PGA Touri selle hooaja auhinnafondid ning hetkel on rekordiks juba 25 miljoni USA dollari (summad on enamikul juhtudel USA dollarites, kui ei ole välja toodud teisiti) väljajagamine ühe turniiri käigus ja 20miljonilise auhinnarahaga turniire on hooaja ajakavas lausa 10. N-ö tavalisematel turniiridel peab leppima „kõigest“ 8‒9miljonilise auhinnafondiga ja mõnel veelgi kehvemal juhul omakorda poolega sellest. Hetkel pole veel teada kolme mängimata major’i auhinnafond, kuid hooaja esimesel The Mastersil jagati kokku välja 18 miljonit. Tasuta roheline pintsak pealekauba ja sisuliselt eluaegne kutse järgmiste aastate turniiridele samuti. Suure tõenäosusega võib kolmel järgmisel major’il auhinnafond suuremakski osutuda, kui see oli Augustas peetaval turniiril. European Touri miinimumstandardiks on peamiselt kaks miljonit ja paaril turniiril veidi üle kolme miljoni ning maksimaalne summa on tavaetappidel üheksa miljonit. Seega on ka selles sarjas auhinnafondid päris erinevad. Finaalturniiril jagatakse aga välja 10 miljonit. Asian Touri auhinnafondid jäävad 750 000 ja kahe miljoni vahele, v.a hooaja avaetapp, mis, ülla-ülla, peeti Saudi Araabias ‒ seal mängiti viie miljoni peale. Eks põhjusi tuleb otsida ka Asian Touri soojades suhetes Saudi Araabia raha ja ka LIV Touriga ning väidetavalt investeeris LIV juba eelmisel aastal korraliku summa Asian Touri, et nende egiidi all saaks nende tuuri mängijad ka edaspidi OWGR-punkte, kuid see plaan kukkus siiski läbi. Sisuliselt tähendab see seda, et hetkeseisuga on LIV golfarid OWGR-edetabeli mõistes teel kuristikku, kuid esialgu ei näi see neid väga häirivat, kuna neljale major’ile neid siiski eri põhjustel kutsutakse. Selge on aga see, et ilmselt ei näe me enam kunagi (kuigi never say never) LIV golfareid legendaarsel Ryder Cupil, kuid eks igaüks vastutab ise oma otsuste eest.

Kui palju siis turniirivõidud kukrut võivad täita?

Alustame ülevaadet siiski PGA Tourist. The Mastersi võitnud Jon Rahmile kuulus kogupotist 3,24 miljonit ja hetkel, kui hooaeg 2022/2023 on poole peal, on Rahm taskusse pannud rekordilise summa ühe hooaja kohta ‒ 14 462 840. Vahemärkusena nii palju, et maksudest räägime veidi hiljem ‒ paljudel või isegi enamikul juhtudel ei saa mängija siiski kogu seda summat kätte. Ühe võidu suurima tasu PGA Touril on saanud aga Scottie Scheffler, kes teenis The Players Championshipi turniirivõiduga sel kevadel 4,5 miljonit, mis kõik jäi ka pangakontole. 20miljonilistel turniiridel kuulub võitjale tavaliselt aga 3,6 miljonit. Väga vähestel madalaima kategooria turniiridel PGA Touril võib võidu puhul teenida alla miljoni. Seni vaid ühel turniiril sel aastal on võidu korral teenistus jäänud alla poole miljoni, kuid tegemist oli turniiriga, kus mängiti kahekesi tiimivõistlust, mis ei ole liigselt PGA Touri pärusmaa olnud.

LIV golfi individuaalse võidu korral pistetakse teoorias taskusse neli miljonit dollarit. Lisaks, kui oled võitnud tiimis, teenid veel nelja peale kolm miljonit ehk inimese kohta on võimalik juurde teenida veel 0,75 miljonit. See kehtib kõigil osavõistlustel, kuid neid on omajagu vähem kui näiteks PGA Touril.

European Touril on tavalistel etappidel võidusummaks veidi üle 300 000, kui välja jagatakse kaks miljonit. Rohkem kui kolmemiljonilise auhinnafondiga turniiridel saab võitja juba üle 500 000 ning kui auhinnafond on olnud näiteks kaheksa miljonit, on taskusse pistetud ka pea poolteist miljonit. Eelmise aasta finaaletapi võidu puhul oli (ei kellegi muu kui Rahmi) võidutšekk väärt kolm miljonit eurot.

Asian Touril teenib võitja tavaliselt 360 000. Rahakamal avaetapil sai võitja ühe miljoni ja „kõige lahjema“ auhinnafondiga India etapil sai võitja rõõmu tunda 90 000 dollari üle.

Mis siis, kui ma ei suuda võita, aga pole ka viimane?

Kõik ei suuda võita suurte profisarjade turniire, kuid ometi päris telgis ei pea elama needki, kes juba tuuridele on pääsenud. Üks viimase aastakümne edukaimaid golfareid Brooks Koepka on öelnud, et kui suudad võita 5% osaletud turniiridest, oled juba kuulsuste halli golfar. Seega vaatame ka, mis jääb üle teistele. PGA Touri puhul tuleb rahalise auhinnani jõudmiseks läbida cut ja see loogika kehtib sisuliselt kõikjal; ainult LIV Touril on teistsugune reegel, et kui oled juba meepoti juurde kutsutud, peab sinulgi keel magusaks saama. Tavapäraselt tähendab see seda, et pangakontole täienduse saamiseks tuleb PGA Touril jõuda 70 parema sekka. Kuna cut’i tegemisel lähevad arvesse ka viigid, nii pääses näiteks The Playersil auhinnarahale ligi 75 mängijat. Neist viimaseks jäi Kevin Kisner, kelle tšekk oli 48 750 dollari suurune. 20miljoniliste auhinnafondide puhul on nähtud veidi üle 40 000 suurust palgaraha vähemalt viimasele päevale jõudes, kuid näiteks 8,4miljonilise auhinnafondiga Honda Classicu 80. positsiooni hõivanud mängija sai „vaid“ 15 540 dollarit.

LIV Touril on raha garanteeritud kõigile 48 golfarile, kes võistlusel osalevad. Ehk kolmepäevasel võistlusel polegi cut’i. Viimaseks jäänud mängija teenistus on 120 000.

European Touril on auhinnarahani jõudmiseks samuti vaja läbida cut, mis on tavapäraselt 65 mängijat ja viigid. Kahe miljoni väljajagamise puhul võib saagiks langeda umbes 3000 dollarit. Kui aga välja jagatakse üheksa miljonit, võib kõigil päevadel mänginud „viimase“ saagiks langeda pea 20 000 dollarit.

Asian Touril austatakse siiski ka reeglit, et raha jagatakse neile, kes mängivad kõigil päevadel. Tavapärase turniiri puhul saab seega cut’i järel viimaseks jäänu umbes 4 000‒5 000 taala.

Kuidas rahakamatele turniiridele pääseda?

Põhiline viis PGA Tourile pääsemiseks on nn hooajaringne kvalifikatsiooniturniir, mis kannab nime Korn Ferry Tour ja mille 30 parimat saavad järgmiseks aastaks pääsme marjamaale. Tänavu mängitakse nendel etappidel välja rekordilised 28 miljonit dollarit (37,6% rohkem võrreldes eelmise aastaga). Võidufond on tavaetappidel miljon ja neljal viimasel finaalüritusel 1,5 miljonit. Võitja saagiks langeb tavaetappidel 180 000 ja viimaste (kes cut’i tehtud saavad) rahateenijate saagiks jääb umbes 4000 dollarit.

Lisaks saab uue süsteemi järgi PGA Tourile selle aasta Race To Dubai edetabeli esikümme ehk siis European Touri 10 parimat, kel ei ole veel PGA Touri kaarti. Samuti on PGA Tourile võimalik pürgida Q-Schooli süsteemi kaudu. Sealt tuleb uueks aastaks vähemalt viis õnnelikku, kes asuvad oma tõelist unistust püüdma. Uuendusena pääseb ka USA ülikooli lõpetav vastava edetabeli parim noor otse Tourile. Hetkel on selleks suur šanss sel kevadel ülikooli lõpetaval Rootsi amatöörgolfaril Ludvig Åbergil, kes hoiab hetkel ka WAGR-edetabeli liidripositsiooni. Korn Ferry Tourile pääsemiseks on aga omakorda parimad šansid mängida Latino America või PGA Tour Canada sarju, mis järgmisel aastal omavahel ka ühendatakse ja mis hakkavad kandma nime PGA Tour America. PGA Tour Canada sarjas mängitakse sel hooajal tavapäraselt vähemalt 200 000dollarilise auhinnafondi nimel ja võitja saagiks on sellest 36 000. Latino America sarja etappidel on auhinnaraha kokku 175 000 ja võitjatšekk 31 500. Kaks viimati nimetatut on siis sisuliselt kolmas ehk madalaim aste PGA Touri süsteemis.

European Touri teine aste on Challenge Tour, mis koosneb sel aastal 29 etapist, mis mängitakse kolmel kontinendil. Minimaalne auhinnafond on 250 000 eurot, kuid osal etappidel jagatakse välja ka 350 000 dollarit. Kuna etapid toimuvad väga erinevates riikides, on peamiselt tegemist eurodega ja mõnel juhul dollarite või mõne veelgi eksootilisema vääringuga. Finaaletapil Mallorcal jagatakse laiali 500 000 eurot. Hooaja 20 parimat tagavad endale koha European Touril, kuid mõningatele lahjematele turniiridele järgmisel hooajal pääsevad ka veidi madalamatel kohtadel lõpetanud. 350 000 dollari suuruse auhinnafondiga etappidel saab võitja veidi üle 50 000 dollari. Cut’i läbinud saavad minimaalselt veidi üle 1000 dollari. Minimaalse auhinnafondiga (250 000 eurot) turniiri võit võib tähendada 40 000 eurot ja cut’i läbimisel jääb näppude vahele 600 euro kandis. Järgmisel aastal peaks minimaalne nõutav auhinnafond suurenema 270 000 euroni.

Kolmanda ja madalaima astme European Touril moodustavad kolm satelliitsarja: Nordic League (koosneb sisuliselt Rootsi ja Taani profisarjast), mis toimub peamiselt põhjamaades; Alps Tour, mis on Lõuna-Euroopa riikide pärusmaa, ja Pro Golf Tour, mis toimub Kesk-Euroopas. Kuigi sel aastal kerkis kahe viimase vahel üles väike segadus, kuna mõnes riigis toimuvad mõlemad turniirid ja veidi on tungitud teineteise mängumaadele. Lõpptulemuseks on see, et legendaarsel Buenavista väljakul peetav turniir läheb mõlema sarja arvestusse, kuid peale pääseb mõlemast sarjast poole vähem mängijaid. Igal aastal murrab nendelt satelliittuuridelt viis (kokku siis 3 x 5) hooaja edetabeli parimat mängijat läbi Challenge Tourile. Alps Touril on auhinnafond tavaetappidel 40 000 eurot (finaalis pannakse välja 50 000) ja võitja saagiks jääb 5800. Cut’i läbi teinutele (vaid 40 mängijat ja viigid) jääb saagiks tavaliselt 400 või veidi rohkem eurot. Pro Golf Touri etappide auhinnafond on 30 000 eurot, võitjale kuulub 5 000 ja cut’ist läbi saanud saavad umbes 300 eurot. Nordic League’i auhinnafond on enamikul juhtudel 40 000‒50 000 eurot. Võitja saagiks saab sellest 7200‒9000 eurot. Cut’i läbinu (tavapäraselt 45 mängijat ja viigid) pistab tasku umbes 1000 eurot. Hiljuti muutunud amatöörreeglite tõttu lubatakse vähemalt Nordic League’is ka amatööridel maksimaalselt 750 eurot auhinnaraha teenida. Lisaks nendele astmetele on veel lisavõimalusi European Tourile pääsemiseks, neist üks on kolmeetapiline Q-School, kus osalemiseks tuleb kõigepealt ise kukrut 2500 euro võrra kergendada, kuid edukas olles on võimalik veidi ka tagasi teenida. Eelmisel aastal oli esimeses astmes kokku üheksa turniiri, kuid iga mängija sai osaleda vaid ühel, mille määras tuur, arvestades veidi mängijate soove. Sõltuvalt etapist pääses eri arv mängijaid edasi järgmisse faasi. Itaalias toimunud etapil osales eelmisel aastal ka Sander Aadusaar ja pääsust järgmisse ringi jäi teda lahutama vaid neli lööki. Teise etapi neli turniiri peeti juba Hispaania neljal eri väljakul, kust parimad pääsesid finaalvõistlusele Mallorcal. 156 mängijat asus jahtima tuuri kaarte ja kokku 28 mängijat sai eesmärgi täidetud pärast kuuepäevast võitlust! Teiste seas lunastas tuuri kaardi uuesti Marcel Siem, kes on sel aastal võidurõõmu maitsnud juba ka põhiturniiril.

Asian Touril on samuti aste madalam Development Tour, kus jagati eelmisel aastal 17 turniiriga laiali ligikaudu 1,7 miljonit dollarit. Keskmiselt oli seega ühel turniiril auhinnafond 100 000, võitja saagiks sai sellest tavaliselt 12 000‒19 000 dollarit.

LIV Tour on kuulujuttude järgi lubanud oma esimese kvalifikatsiooniturniiri teha selle aasta lõpus, selle kolm parimat saavad järgmiseks aastaks nende rahapotile ligi. Neljanda koha saab Asian Touri üldvõitja. Kvalifikatsiooniturniirile lubatakse kutsuda ka mitmete amatöörgolfi tähtsamate turniiride võitjad, kaasa arvatud Pärnu Bay Golf Linksis toimuva European Amateur Championshipi võitja.

Kodaniku miinimumpalk, mängija mõjufond ja aastatulud

Siinkohal tuleb ära mainida, et lisaraha on võimalik teenida veel mitmel eri moel ja PGA Tour jõudis lõpuks ka kodanikupalgani, kui üritada nalja visata. Eelmisel aastal võitis PGA Touril osalenud mängija keskmiselt 1,6 miljonit dollarit. Vähemalt miljoni leiab oma nime tagant eelmisel aastal 126 mängijat, 194 mängijat võitis üle 250 000 ja ka 218. mängija sai vähemalt 100 000. Vaid European Touri etappidega kogus Ryan Fox eelmisel aastal üle kolme miljoni euro, samal ajal teenis Asian Touri parim „kõigest“ 627 458 dollarit ja 100 000 piiri ületas Aasias 46 mängijat. Asian Touri kvalifikatsioonil suutis üks mängija kõige rohkem teenida veidi üle 86 000 dollari ja eelmise aasta Challenge Touri parim teenis veidi üle 200 000 euro.

Vältimaks seda, et osa PGA Touri mängijaid elaks tõesti telgis (100 000 dollariga ei pruugi reisimise, elamise ja muud kulud kaetud saada), kehtib näiteks sellest aastast PGA Touril reegel, et kui osaled vähemalt 15 turniiril, aga ei suuda võita kokku 500 000, annab liiga sulle selle vahe ise ehk sisuliselt on garanteeritud nn kodanikupalk 500 000. Samuti makstakse uustulnukatele kohe alguses 5000 dollarit turniiri kohta, kui nad ei läbi cut’i ehk ei teeni raha, aga peavad siiski millestki elama ja millegi eest reisima. European Tour on selleks hooajaks kehtestanud sarnase loogika: alla 150 000 teeninutele makstakse vahe kinni ja uustulnukatele ulatatakse stardiraha 20 000.

Lisaks hoiab PGA Tour oma tuntud nägusid „Player Impacti“ programmi abil, mis loodi 2021. aastal. Ava-aastal sai kõige rohkem pappi Tiger Woods (kaheksa miljonit) ja „teise koha“ vääriliseks hinnati Phil Mickelson, kellele anti kuus miljonit, kuid kellele sellest siiski ei piisanud, nii et vanameister kolis LIV tuurile pensionipõlve veetma. Aasta hiljem jagati laiali juba 100 miljonit, taas sai kõige rohkem Woods (15 miljonit), kuigi ta osales aasta jooksul vaid kolmel turniiril. McIlroyle sokutati eelmise aasta eest 12 miljonit, teised pidid leppima juba alla 10miljonilise lisatuluga: Spieth sai üheksa; Thomas 7,5; Rahm kuus; Scheffler 5,5 miljonit jne. Raha jagamisel võetakse arvesse mitmeid tegureid, sh näiteks otsingute arvu Google’is. Sel aastal suureneb programmiga jagatava raha kogus 100 miljonini.

Väikseid summasid ei jagata ka PGA Touri aastakokkuvõttel ehk FedEx Cupi play-off’is, kus eelmisel aastal läks jagamisele 75 miljonit. Rory McIlory napsas võiduga endale 18 miljonit. Viimaseks ehk 30ndaks jäänu, kes lõppvaatusele pääses, pidi leppima „kõigest“ 500 000 väärtuses tšekiga.

Race To Dubai ehk European Touri hooaja võiduga lisas McIlroy enda kontole veel kaks miljonit dollarit ja kõik see kokku tähendas eelmisel hooajal suurimat auhinnarahateenistust golfarite seas 44,8 miljoni dollari kujul. Dustin Johnson platseerus selles tabelis teisele kohale, teenides kokku 37,2 miljonit, millest 18 tuli esimese LIV tuuri hooaja kokkuvõttevõidu eest. Kurjad keeled räägivad aga Johnsoni 125 miljonit väärt allkirjast, mis aitas tal LIV Touri kolimisel kaasnenud raskustest üle saada. Kolmandaks platseerus eelmisel aastal Scottie Scheffler 25,9 miljoniga, olles kõige suurem teenija PGA Touri turniiridel (veidi üle 14 miljoni). Tuletame meelde, et tänaseks, kui hooaega on veel kõvasti mängida, on Rahm sel hooajal teeninud PGA Touri etappidel juba rohkem kui Scheffler eelmisel aastal kõigi võistluste peale kokku. Uus rekord tuleb kindlasti astronoomiline, kui Rahmi (või kellegi teise) hoog terve hooaja jätkub.

Miks meeldib kõigile võita Floridas, aga mitte Californias?

„Armageddoni“ filmis soovib peaosatäitjat kehastav Bruce Willis ühe tingimusena enne maailma päästma tõttamist mitte maksta elu lõpuni makse. Golfaritel nii hästi pole läinud. Põhjus, miks golfaritele meeldib turniire võita näiteks Floridas, Texases ja Nevadas, peitub selles, et need kuuluvad nende üheksa USA osariigi sekka, kus ei pea sissetuleku pealt maksma osariigi kehtestatud tulumaksu. Tuleb möönda, et üheks üheksast on Alaska, kus turniiri seni veel ei toimu, kuid skaala teises otsas on California osariik, kus sissetuleku pealt „nööritakse“ üle 13%, ja näiteks Hawaiil võetakse võitudelt manti 11%. Kõik see kahvatub aga hiljuti LIV Touril Austraalia etapi võitnud Talor Goochi mure ees. Võidutšekk oli küll nelja miljoni peale, aga pangakontole jõudis vaid veidi üle kahe miljoni, kuna 1,9 miljonit „konfiskeeris“ Austraalia maksuamet.

Siin ongi paslik teema vaikselt kokku tõmmata. Nagu isegi aru saate, on golfi viimastel aastatel juurde voolanud meeletu raha, mida mängijatel on võimalik taskurahaks või veidi rohkemaks välja teenida. Väidetavalt kulutas LIV avahooajal kogu tuurile vähemalt 800 miljonit (sel aastal on plaanis põletada juba miljard!), see sundis ka PGA Touri vastukäike tegema ja samuti kogu tuuri ülesehitust muutma.

Palume vabandust, et sel korral ei piilunud me täpsemalt naiste rahakotti. Parimad naisgolfarid võivad teenida turniirivõiduga samuti üle miljoni (LPGA tuuril jagatakse sel aastal välja kokku üle 100 miljoni). Samuti jäi vaatamata näiteks legendide tuuril osalevate vanahärrade kukrusse. Nemad jagasid Legends Touri etappidel omavahel ära üle 15 miljoni. Lisaks ei asunud me oletama sponsorlepingutega teenitavaid summasid, mis ületavad tihti kordades teenitud võidurahasummasid.

Kristo Raudam