EMV30: Sander Aadusaar tuleb seitsme aasta järel taas medalit püüdma
EMV kuld 2015 (146; +2), 2016 (229; +13); EMV hõbe 2012 (227; +11); EMV pronks 2013 (234; +18)
Viimati: EMV kuld 2016 (229; +13)
„Viimasel ringil juba kõnniti minuga kaasa. Sosistati, et ei tea, kust see sell küll välja ilmus,“ meenutab 2012. aastal esimese medali toonud mängu Sander Aadusaar. „Nimi oli enamikule golfirahvast ikka väga tundmatu, vaid Niitvälja inimesed olid mu tegemiste ja tulemustega kursis. Mängu teises pooles tegin kolm birdie’t järjest, lõpetades päeva miinus kahega. Preemiaks hõbe kahe löögiga Marten Palmi ees. Konkurendid olid vist rohkem üllatunud kui ma ise.“
Toona noormees pikalt ei mõtisklenud, kuidas on ikkagi võimalik jõuda vaid nelja aastaga Eesti tippu. Tagantjärele tundub saavatus endalegi veidi müstiline. „Panus polnud ka väike. Green card’i kursuse kinkis mulle tädi, koos sõbraga alustasime. Tema pikalt ei jaksanud, aga mulle hakkas tohutult meeldima. Kursuse järel panin end Piret Peerna trennidesse kirja. Hommikuse rongiga Niitväljale ja viimasega tagasi – Tondi poisina oli sedasi väga mugav ja suved möödusid täielikult golfi lummuses, koondise mängijad eeskujuks kohe kõrval. Märgiliseks kujunes ka otsus, et mind võeti 17aastasena meeste koondisse. Sain hakata treenima koos tippudega ja tulemused ei lasknud end ka pikalt oodata.“
Pärast esimest medalit sai Sandri selgeks sihiks meistritiitel. 2013. aasta EMV kaks kesist esimest päeva ja ärritavalt stabiilne Egert Põldma tõmbasid suurematele lootustele kiirelt kriipsu peale. Üllatus juhtus aga lausa viimasel rajal: „Mul õnnestus suisa 25 meetri pealt pall auku lüüa. Seni kindlalt medalikursil püsinud Janno Sild põrus üpris kõvasti – tegi vist lausa 8‒9 lööki (tegelikult 12 – toim).“
2014. aastast pole samuti palju head meenutada, sest mäng ei klappinud Sandril kohe kuidagi. Aasta hiljem saabus ihaldatud tiitel. Ehkki ilmataadi viperused nülgisid võistluse vaid kahele päevale, oli võit veenev. Ja stabiilne – mõlemad ringid täpselt 73ga. „Tunne oli tugev. Emotsioon segama ei pääsenud. Hoopis keerukamalt tuli järgmine tiitel, kui teisel päeval tundus taas, et pole lootustki. Lõpuks mängisime Carl Hellati ja Janno Sillaga (kõik 229) play-off’i. Läksime seni päris võrdselt, kuni Carl tegi green’i servas õnnetult putteriga topeltpuute. Läks ise ausa mehena kohtunikule ütlema,“ kirjeldab Sander ärevusega oma teise kullaga kaasnenud draamat.
Paraku jäi see ka mehe viimaseks korraks meistrivõistlustel poodiumi kõrgeimal astmel särada. „Paljud eakaaslased lõpetasid golfimängu kõrgemal tasemel, mõned üksikud minu põlvkonnast jäid. Eestil polnud välja panna meeskonda ei EMile ega MMile. Ka jäi golfiliidu toetus üpris kesiseks. Mu enda ranking oli toona lubav, maailma 400 parema hulgas. Tuli otsustada ja otsustasin profigolfi kasuks. Õnnestusin Nordic League’i kvalifikatsioonil, pälvides terveks 2017. aasta hooajaks tuurikaardi. Mark Suursalu võttis mu mõnes mõttes oma tiiva alla, sain tema käest õppida ja kaks aastat Nordic League’i mängida. Vinge!“
Praegu lööb Eesti ainus golfiproff kaasa Alps Touril ehk Euroopa tugevuselt kolmandas sarjas. Hooaja peale tuleb 20‒25 võistlust. Et Itaalias ja Prantsusmaal on suve keskpaik kõrvetavalt kuum ja paljudel puhkuseperiood, saab ka Sander sügiseni aega veidi rahulikumalt võttes kodumaal veeta. Eesmärk kõrgemasse liigasse kerkida pole küll kuhugi kadunud, ent tänavu ilmselt ei täitu. „Suure tõenäosusega ma esiviisikusse ei jõua. Keskendun sellele, et tagada järgmiseks hooajaks tuurikaart, mida jagub vaid 50 paremale. Samas avaneb paar võimalust tõusta kõrgemale tasemele ka kvalifikatsioonivõistlustel. Igatahes töötan selle nimel, et jõuda unelmate liigase. Korra olen Norras Challenge Touri kvalifikatsiooni võitnud ja seega omateada ainus eestlane, kes ise sedasi koha võistlusel välja võidelnud.“
Golfari elukutse köögipoolega käib kaasas üksjagu üksindust. Eriti väikesest riigist tulija jaoks. Ise pead leidma lahendusi eri probleemidele, tegelema administratiivse poolega. Ideaalis võiks ülesanded muidugi jaotuda tiimi peale, ent suurima kriteeriumi kehtestab ikkagi eelarve. „Kõrgemal tasemel elatab golf ka ära, ent mina sõltun suurel määral toetajatest ja veidi lisa toob auhinnaraha. Mul on oma abilised, nõuandjad ja treenerid, keda saan vastavalt vajadusele ja ressurssidele kasutada. Suurim tugi on vanemad ja neile olen muidugi selle eest üüratult tänulik.“
Profileib võttis omal ajal Sandrilt ära ka võimaluse EMV tiitlit kaitsta või proovida koguda rekordilist arvu tiitleid. Sellised olid tolle aja reeglid, rajale lubati teatud perioodil vaid amatööre. Kerge okas mehe hinge jäi, ent tänavu asub ta taas ka kodukamaral võistlustulle. „Ühelt poolt meelitab väga kõrgeks kerkinud tase, tahaks noortele konkurentsi pakkuda. Teisalt suurendab minu kaasalöömine ka Raes jagatavate ranking’u-punktide skoori, mis peaks samuti noortele abiks olema. Kuna Rae rada pole kõige pikem, võib üsna reaalseks osutuda ka Eesti MV rekordi uuendamine.
Pöialt hoian ennekõike muidugi iseendale – kolmas kuld mahub ikka medalikappi ära. Vähema eesmärgiga pole mõtet võistlema minna. Võib eeldada, et tuleb üks aegade kõrgeima tasemega põnev mäng, sest järelkasv teeb hämmastavalt häid sooritusi. Üpris varsti pole ma kindlasti enam ainus eestlasest proff. Terve meeste koondis on potentsiaalseid kandidaate täis. Huvitav näha, kes neist püsima suudab jääda. Lihtsalt heast golfimängust ei piisa, see elukutse pole lihtsate killast,“ sõnab Sander Aadusaar mõtlikult lõpetuseks. Ent nõuandeid elukutseliste ilmas läbilöömiseks jagama ei soostu. „Soovitan otse ühendust võtta, olen nõus individuaalselt aitama.“
Tekst: Rasmus Rekand
