EMV30: Markus „The Machine“ Varjun suudab silma paista ka 169sentimeetrisena
EMV kuld 2022 (204; ‒12)
„Täna käisin kalal,“ selgitab valitsev Eesti meister Markus Varjun, kuidas käib tiitli kaitsmiseks valmistumine tema näitel. „Üle pika aja esimene golfiväline tegevus. Eestis polegi varem eriti õngitsenud. Nooremana käisime sageli Norras püüdmas. Seal näkkas tublisti paremini kui nüüd Paunkülas, kus haakis vaid üks tilluke hauginolk.“
Tegelikult käib meistrikateks vormi lihvimine Markusel sama metoodikaga kui igaks teisekski võistluseks: võetakse pulkadeks lahti eelmiste mängude statistika, otsustatakse koos treener David Da Silvaga korrektuuri vajavad kohad ja keskendutakse detailide drillile. „Praegu, Belgia mängudest järeldusi tehes, vajab tööd just lähimäng. Teengi eri puttamis- ja tšippamisharjutusi, et viimistleda tehnikat ja parandada pikkusetunnetust. Treener annab tagasisidet ja nõu peamiselt video vahendusel. Pikad löögid toimisid EMil päris hästi.“
Just see, kui kaugele vaid 169sentimeetrise Markuse pallid avalöögist lendavad, paneb paljusid esmakohtumisel kukalt kratsima. Mullu Eesti parimaks mängijaks tituleeritud mees ise leiab, et golf on just ala, kus edu ei sõltu liiga palju füüsilistest parameetritest. Erinevalt näiteks jalgpallist, kus ta FC Pirita särgis 6‒7 aastat isuga nahkkera taga ajas. „Kui üha rohkem hakati väärtustama peaga mängu, sain aru, et teised on suuremad ja tugevamad. Veidi hakkas vutt ka tervisele mõjuma. Golfis läks sel hetkel üpris hästi, nii otsustasingi viimase kasuks. Jalka õpetas teistega arvestama, koostööd tegema, tiimina toimima – igati tore periood oli ja sellest jäi palju vahvaid mälestusi.“
Esmatutvus golfiga toimus 16 aasta eest, mil peretuttav Markuse koos vanema venna Mattiasega Niitväljale kaasa kutsus. Esimese hooga suuri tundeid ei tekkinudki, suhteliselt tüütu toksimine. „Kui aga range’il driver välja võeti … see hääl ja pilt, kui kaugele pall lendas, püsivad siiani meeles. Vaatasin sõna otseses mõttes, suu ammuli. Vennaga koos trennides käimine aitas ka kindlasti kaasa. Oleme paljuski sarnased, ent mina olen veidi rahulikuma iseloomuga. Mattias näitab emotsioone rohkem välja, nii heas kui ka halvas. Mina suudan olukordi külmema kõhuga seedida. Õppinud olen temalt aga kompromissitut võitlust, oskust mitte üheski olukorras alla anda, vaid usku säilitades edasi pusida.“
Oma suhteliselt kiire edu – jõuda ikkagi 20aastaselt Eesti golfipüramiidi kõige kõrgemasse tippu – peamise põhjuse arvab Markus peituvat õnnestunud treeneri- ja ka ülikoolivalikus. Eesti koondislaste „koduks“ kujunenud Middle Tennessee Universitys võttis ta nn vaheaasta, et rohkem golfile pühenduda, ja tulemused paistavad tänaseks käes olevat. „Ajajaotus Ameerikas kulgeb umbes nii: 30% õppetööle ja 70% golfile. Sellega jõuan end ka akadeemiliste kohustustega järje peal hoida. Ülikooli on veel kolm aastat. Edasi tahaks ikka profiks saada, et golfiga ka raha teenida.“
Ameerikas poogiti Markusele külge ka hüüdnimi Machine. Sest just masinat vaiksevõitu eestlane rangelt emotsioonivabalt harjutades ühele tiimiliikmetele meenutas. Masin levis kulutulena, pea sama sageli tarvitatakse ka eesnime „lühendit“ Kuus. Ristinimega kutsub Markust vaid haruharva mõni üksik eriti vana kooli õppejõud.
Loetud tundide pärast ees ootavale tiitli kaitsmisele kohalik golfimasin ikka mõtleb, ent mitte liiga sageli. „Kindlasti on teistsugune tunne kui esimest kulda jahtides. Tuleb lihtsalt oma mängu mängida; ei ole vahet, mida teised teevad. Samamoodi oli eelmisel aastal, kui läksin viimasele ringile kahega maas. Kaks rada hiljem oli Hellat juba neljaga peal, aga ma ei lasknud ennast tema edust kõigutada. Mõtlen nii, et kui oma asjad korralikult ära teen, siis teised mulle vastu ei saa. Trenni on tehtud, nüüd tuleb oskusi rajal näidata ja rahulik püsida. Loodetavasti toob selline lähenemine edu ka tänavu.“
Kui kellelegi ennustusmängus raha panna, panustaks Markus rajateelelikult iseendale. Poodiumi madalamatele astmetele mahutab ta mõttes veel venna ja Jegersi. „Sest mõlemad on suurepärases hoos, mänginud edukalt kaasa suuremaid võistlusi. Ilusa ilma korral tuleb võitmiseks lõpetada 16‒17 lööki miinuses. Prognoosin ohtralt birdie’sid.“
Usutleja veidravõitu palvele leida endale iseloomulik vaste faunast vastab muidu pikalt kaalutlev Markus üllatavalt väledalt: „Hüljes! Ta pole väga sihvakas loom ega ka väike, ent vaadake, kui nõtkelt ta vees liigub, kui voolujooneline ja funktsionaalne on ta keha ning kui efektiivselt ta seda kasutada oskab. Oma keskkonnas saab hüljes ülihästi hakkama. Ja mulle sobib golfiväljak justkui hülgele vesi.“
Autori poolt „EMV 30“ sarja lõpetuseks suur tänu kõigile vestluspartneritele ja hülgepoisile hüva kalaõnne! Nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Vaid iidolloomale omaste vuntside koha pealt tasub ehk kolm korda järele mõelda.
Tekst: Rasmus Rekand
