EMV30: Marko Palm: „Taseme näitab ära, kui halb on sinu halvem löök“
EMV kuld 2000 (157; +13), 2004 (150; +6); EMV hõbe 1996 (175; +31), 1999 (159; +15), 2001 (150; +6)
Viimati: EMV 2021 53. koht (271; +55)
Marko Palm ei ole päris esimeste Eesti „golfipioneeride“ seas, aga tuli juba pärast paariaastast harjutamist 1996. aasta meistrivõistlustel hõbemedalile.
„Ei mäleta täpselt, mis aastal alustasin, aga Enn Pääro (Palm mängis koos temaga tennise harrastusliigas – autor) tegi tol kevadel juba green card’i ära ja mahitas mind terve suve liituma. Sügisel alustasin,“ meenutas Palm.
Palm green card’i kursust ei läbinudki. „Õppisin omal käel,“ selgitas Palm. „Niitvälja tollane pro Harri Toivonen torises, et miks ma tema juures kursust ei tee, aga aasta hiljem tuli koos minuga väljakule ja nägi, kuidas ma Niitvälja kolmandal rajal, mis praegu peaks olema üheksas rada, lõin kahega griinile. Sõnagi ütlemata kirjutas ta green card’i välja.“
Tennises poleks Palm kunagi harrastajate tasemelt kõrgemale tõusnud, aga golfis ei olnud 1990ndatel isegi parim tase tema meelest harrastusspordi vääriline. „See, mida tollal tegime, oli spordist väga kaugel,“ ütles Palm. Ta paistis rivaalide seas silma parima avalöögiga, aga lähimäng oli mehe enda sõnul ääretult kehv. „Tegin selle kallal tööd ja aitasin järele, aga siis hakkas teine pool ära kaduma. Ühel hetkel kipub vaimselt segama, kui tead löögitehnika ja muu kohta liiga palju. Hakkad analüüsima ja mõtlema, kuid kaob mängu spontaansus.“
Tenniseliigas tunti Palmi emotsionaalsena, golf peaks olema rahulikum mäng. „Näitasin tundeid ka golfis. Enda sisse ei saa pettumust jätta, kuid reageerida võib viisakamalt. Omal ajal lõin kepi maa sisse, täna saaks selle eest karistada,“ meenutas Palm.
Palm ei oskagi öelda täpset hetke, millal ta hakkas tundma end sportlasena. 2004. aasta meistriks tuli ta päris korraliku tulemusega +6. „Siis olin juba palju harjutanud ja maailmas tipptreenerite nõu küsinud. Pidasin ennast mingil määral sportlaseks, aga see tegevus polnud päris selline, mida golf kui spordiala nõuab,“ ütles Palm.
Rahvusvahelistel võistlustel käis Palm aastaid Eestit esindamas. „Olime statistid,“ tunnistas ta. „Käisime vaatamas, kuidas maailmas mängitakse. Saime mingit aimu, mida kujutab endast golf kui spordiala. Kui Jack Nicklausilt küsiti, mis vahe on amatöörgolfil ja profigolfil, ütles ta, et sama vahe, mis tennisel ja jäähokil. Kui raha pärast ala ei tee, on hoopis teine mäng. Asi muutub, kui hooaja viimane 1,5meetrine putt otsustab, kas sul on järgmiseks aastaks tuuril töökoht või mitte.“
Võrrelda parimatega Palm ennast sai, näiteks Euroopa võistkondlikel meistrivõistlustel mängis ta kaks esimest ringi koos Luke Donaldiga, kes oli siis amatöör. „Kui pärast nelja rada oli minul –2 ja temal –1, küsis ta, kus see „kuradi Eesti“ asub. Päeva lõpuks mängis tema siiski viis lööki alla par’i ja minul oli vist sama palju üle,“ rääkis Palm. „Minu head löögid olid sama head kui parimatel, aga halvad löögid palju halvemad. Kuid taseme näitabki ära see, kui halb on sinu halvem löök.“
Palm on üks väheseid Eesti meistreid, kes on samale tasemele aidanud ka oma lapsed. Kuidas see õnnestus? „Pigem üritasin neid tuua golfi juurde, et tekiks huvi veeta aega mujal kui Viru keskuses. See oli üsna sunniviisiline suunamine. Vanemate lastega läks mõned aastad aega, et huvi tekiks, aga noorim tütar Mari-Liis tuli pärast kolmeaastast harjutamist juba Eesti rajamängu meistriks,“ ütles Palm, kes lisas, et kuigi Merlin on ainsana löögimängu meister, peab isa kolme lapse (Marten ja Mariliis on rajamängu meistrid) tiitleid võrdseks.
Praegu Palm enam Eesti meistrivõistlustel ei osale, ehkki mõned umbes 30 aastat tagasi alustanutest veel mängivad. „Pead endale aru andma, ega sa ei jää jalgu neile, kes mängivad tiitli pärast. Kui tahan lihtsalt mängida, võin ka sõpradega võistelda. Seenioride võistlustel käin ja Niitvälja klubivõistlustel ka.“
Muidugi näeb Palm, et tänapäeval on meistrivõistluste tulemused paremad, aga ta on kriitiline. „Näiteks Hispaanias Jason Floydi akadeemias teevad noored alates 12. eluaastast esmaspäevast reedeni 20 tundi erialast golfitreeningut koos treeneriga ja viis tundi üldfüüsilist, laupäeval-pühapäeval on kohustus mängida üks ring ja saata treeneritele statistika. Meil tehakse talvel kaheksa tundi trenni ja üldfüüsilist üldse mitte. Ei saa ju sama häid sportlasi,“ kurtis Palm.
„Meil võiks olla eesmärk, et saadame vähemalt ühe golfari olümpiale, aga selleks peab proffide seas jõudma 300 parema hulka. Selle saavutamiseks pole Eestis tegevusplaani. USAs õppivate mängijatel pole aga tulemused kolme aasta jooksul kuigivõrd paranenud,“ leidis Palm.
Tekst: Ants Põldoja
Fotod: Mati Hiis
