EMV30: Mari Rauna (Suursalu) – Eesti esimene proff pühendub perele. Praegu

Foto: Mati Hiis

EMV kuld 2004 (172; +28), 2005 (242; +26), 2006 (219; +3), 2007 (229; +13); EMV hõbe 2003 (177; +33)

Viimati: EMV kuld 2007 (229; +13)

„Kõigepealt hakkas isa golfi mängima. Siis vend. Siis ema. Lõpuks ei jäänudki mul muud üle. Isa ei lubanud üksi koju konutama jääda, kui terve pere läks golfirajale. Seni mängisin tennist, aga reket läks peagi varna,“ meenutab 16aastaelt „golfisõltuvusse“ sattumist Mari Suursalu.

Tabasalus üles kasvanud neiu õnneks asus toona Eesti ainus, Niitvälja mängupaik mõnusa 20 minuti kaugusel. 2002. aastal alustanud Mari pärjati aasta hiljem juba EMV hõbedase medaliga.

„Eks see konkurents oli tol ajal pehmelt öeldes tagasihoidlik,“ kaalutleb Mari ülikiiret edu. „Minu puhul andis tugeva spurdi ka tennisemängija taust. Golfiliigutus on küllaltki sarnane, ka käe-silma-palli koordinatsioon. Palli korralikult õhku löömine võib alguses olla paljudele päris suur väljakutse. Et see minul aga kohe õnnestus, paelus ala ka jäägitult. Ilus loodus ja värskes õhus harjutamine kauba peale.“

2003. aasta meistrikad püsivad Maril päris kirkalt meeles veel ka kaks kümnendit hiljem. Kuna suursoosikuna lõi kaasa ka Rootsi väliseestlane Eevi Tamader, hakkas õrnemast soost publik väga innukalt kaasa elama just kohalikule neiule. Tennisevõistlustel pingega karastunud Mari ise endale suuri lootusi polnud üles kruvinudki, ent kaasaelajate emotsioonid kandusid tasapisi ka võistlusrajale. Tiitel jäi paraku seitsme löögiga käeulatusest välja. Ja poetati nii mõnigi pisar. Ei, mitte Mari, vaid publiku silmist.

Nelja järgmise aasta jooksul riisus Mari juba kogu EMV koore: „Naljaga pooleks võib öelda, et siis oli asi natuke juba golfi moodi. Nii mängupildi kui ka skoori mõttes. Mängutaseme paranedes õpetab mäng ise selliseid omadusi, mida heaks soorituseks tarvis. Nooremana alustades on see eelis, et kehal pole veel mõnest teisest alast sisse harjunud lihasmälus olevaid võtteid ja ka varasemad traumad ega vigastused ei piira teatud liigutuste ampluaad. Samas tuleb ka algajale golfarile kindlasti kasuks, kui varem on inimene eri spordialadega kokku puutunud ja tunneb oma keha, oskab seda kontrollida.“

Edasi tiris golf andeka eestlanna teisele poole suurt lompi. Mõned aastad Oklahoma ülikoolis tudeerides ja sealse naiskonna eest võisteldes avardasid maailmapilti kõvasti. „Konkurents on seal ikka meeletu meie siiani päris malbe rivaliteediga võrreldes. Sul on ikka sadu ja sadu samal tasemel või paremaid treeningu- ja võistluskaaslasi. Pisikese Eesti paar väljakut on ammu nüanssideni peas, ent seal oli iga järgmine väljak täiesti uus ja omalaadne.“

Järgnes kaks aastat karmi kooli David Leadbetteri Hispaania golfiakadeemias ja 2009. aastal ilmus profigolfarite nimekirja esimese eestlase nimi: Mari Suursalu. „Soome rajamängu pronks. Ka Rootsi proffide Nordea turniiri 11. koht,“ loetleb Mari suuremaid saavutusi oma elukutselise ajast. „Aga elu tipus on tõepoolest üksik. Paraku polnud mul toona ka kelleltki nõu küsida, kuidas paremini planeerida, korraldada laagreid. Kogu orgunnipool lennupiletitest autorendi ja hotellideni oli ikka meeletu ise pusimine. Ebanormaalne töömaht. Selleks, et hästi treenida ja võistelda, aga ka puhata ning taastuda, jäi aega selgelt väheks.“

Küllap kestnuks profipõlv tugeva tiimi toel Maril kauemgi, ent alalhoidlik meel kuklas meenutas pidevalt plaani B. Puhuks, kui sportlast tabab vigastus või mõni muu tagasilöök. Nii realiseerus Enrico Villoga mõte Eesti oma golfikoolist. Fookus nihkus ja plaanist B sai peagi plaan A. „Panin võistlemise k-o-r-r-a-k-s pausile,“ muigab Mari. „Tegelikult läks Eesti Golfikool suure hooga käima ja profikarjäär lõppes sujuvalt. Mingit kripeldust hinge ei jäänud. Pidingi sellise kogemuse saama. Neid asju sellisel kujul proovima ja katsetama. Et tänastele noortele edasi anda ja neid siis paremini ette valmistada. Juhtida tähelepanu sellele, kus abi paluda. Osata küsida ja leida tuge.“

Mari arvates pole temast maha jäänud profikingakeste kandjat enam põhjust pikalt oodata. Sest meil on Ameerikas tudeeriv Anete Liis Adul. Aga ka Kristella Sikk Niitväljal. Ja sealne Niitvälja Golfikool, mille pedagoogilist poolt on vedama asunud just Mari Rauna.

Küsimuse peale, millal ometi võiks keegi Eesti naiste rekordit uuendada, tunnistab Mari tagasihoidlikult, et ega ta ei teagi, mis see hetke kehtivgi võiks olla. Tõika, et 219 löögiga on see aastast 2006 tema enda käes, ta ka ei tiku uskuma. (2022. aastal kordas Anete Liis Adul tulemust.)

„Kahjuks ma ise tänavu meistrivõistlustel kaasa lüüa ei saa. Praegu kulub enamik aega pere ning pisikese poja ja tütre peale. Aga auhinnakappi ma lukku keeranud küll pole. Golf on mäng terveks eluks – küll ma veel jõuan.“

Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mati Hiis