EMV30: Kevin Christopher Jegers: „Jube igav, kui peaks terve ringi vaikides mängima“
EMV kuld 2020 (211; ‒5); EMV hõbe 2017 (211; ‒5)
Viimati: EMV 2022 4. koht (215; ‒1)
„Tänavu ei pruugi sellise skooriga küll eriti kõrgele kohale jõuda,“ prognoosib Kevin Christpher Jegers oma võimalusi, kui ta peaks traditsioonidele truuks jäädes ka tänavu Eesti meistrivõistlustel 211 löögiga lõpetama. Kahel korral on ta täpselt selle skooriga medali pälvinud. „Hõbe on isegi huvitavamana meelde jäänud. Ise ei arvestanud, et võin medaliga lõpetada. Esimene ring Valgerannas ei andnud selleks mingit lootust. Viimasel päeval pinget polnud, olin paari löögiga maas ega mänginud ka viimases grupis. Lõpetasin 68 löögiga, mis tõigi lõpuks veidi üllatusliku hõbeda. Kullaga läks teisiti – tegin hästi stabiilsed ringid ja pidin viimasel päeval suutma teisi selja taga hoida. Ega murdunud ka pinge all.“
Äsja koondisega Belgiast Euroopa meistrivõistlustelt saabunud Kevin naudib vestluse hommikul haruldast puhkepäeva. Kokku saab neid sel suvel lugeda kahe käe sõrmedel. „Viimased viis nädalat on päris väsitavaks kujunenud. Sisuliselt iga päev kas võisteldud või ühelt võistluselt teisele teel oldud. Hooaja teisel poolel saan veidi hinge tõmmata. Mulle sobib ideaalis paremini, kui saaks vahepeal ka trenni teha. Vormil pole hetkel väga vigagi, aga see võib kiirelt kaduda, kui ainult mööda võistlusi traavida.“
Koondisega saavutatud 12. koha üle tunneb noormees siirast rõõmu. Mida enda esitust vaagides paraku nii palju ei jagu. „Eesmärk kõrgemasse divisjoni püsima jääda sai täidetud. Enda sooritusega, eriti lähimänguga, rahul olla ei saa. Tii pealt saan kenasti minema, aga chip putt võis olla üks selle hooaja halvemaid. Eelmistel võistlustel tuli juba vahepeal päris rahuldavalt välja, ent Belgias ei suutnud ma kiirelt sealsete oludega kohaneda ja muru omadusi tunnetada. Võrreldes siinsega olid griinid kõvasti kiiremad, väljak suhteliselt kõva ja palli keerulisem pidama saada.“
Koduse tiitlijahini jäänud paar päeva sisustabki Kevin puttamist lihvides. Idee, mida muuta, on olemas. Kas see kohe ka toimib ja kiirelt omandada õnnestub, saab juba Rael näha. „Harjutama pean, muud midagi. Aga golfis on tihti nii, et kui üht asja natuke muudad, saad selle konkreetse osa mängust paremaks, ent siis nihkub mingi teine väike element paigast ära. Perioodi, kus kõik sujub nii, nagu peab, polegi. Golfi valu ja võlu.“
Sügisel ootab ees viimane aasta Middle Tennessee ülikoolis. Või mine tea, äkki nõutab eestlasest infotehnoloogiatudeng teisel pool suurt lompi ka magistrikraadi. „USA golfimaailma eripäraks võib pidada seda, et inimesed on hästi vahetud ja soojad. Kõik on maru sõbralikud, pakuvad abi, hakkavad tingimata vestlema. Sealsetel väljakutel valitseb hoopis teistsugune atmosfäär. Kinnistele eestlastele meeldib omaette nokitseda. Ma ise olen ka vist rohkem ameerika tüüpi. Jube igav, kui keegi terve ringi vaikib. Selles mõttes klapime hästi Markus Varjuniga, seda nii koondises kui ka ülikoolis, kus meil elaminegi ühine.“
Jegersi nimel püsib ka sealse Middle Tennessee ülikooli golfirekord (‒16). Mille ta lõi eelmise aasta jaanuaris üle iseendalt. Võites ühtlasi järjepanu turniirid Utah’s ja Nevadas. „Kohe järgnenud kolmandal turniiril juhtisin ka avapäeval. Hakkasin mõtlema uuest rekordist. Seepeale lagunes kogu mäng totaalselt,“ pareerib Kevin küsimuse järgmise rekordiuuenduse kohta. „Võtan päeva korraga. Muidugi hellitan lootust profigolfari elust, PGA tuuridele pääsemisest ja sellest, et ehk saaks ka veidi raha teenida. Aga ülearu pikki ja kõrgelennulisi plaane mulle ei meeldi seada – kui need juhtuvad luhtuma, on mõju samavõrra tugevamalt ka negatiivne.“
Sel ajal, kui paljud põgenevad talvekuudel Eestist soojematesse paikadesse, et golfimänguga jätkata, tõmbab Kevinit vahva omapärana pakasega just tagasi kodumaale. Noorpõlvearmastus, murdmaasuusatamine, püsib eestlasel hinges ja kehas. „Kes teab, kas golfita oleksin ka suusatades meistritiitlini jõudnud, aga sõita meeldib siiani väga. Hea füüsiline puhkus golfist.“
Tekst: Rasmus Rekand
