EMV30: Joonas Juan Turbal ebaõnnestub kõige sagedamini puhkamine
EMV kuld 2019 (212; ‒4); EMV hõbe 2018 (218; +2); EMV pronks 2022 (214; ‒2)
Viimati: EMV 2022 pronks (214; ‒2)
„Lühemal väljakul tunnen end mugavamalt,“ põhjendab Joonas Juan Turba 2019. aastal Saaremaal pälvitud seni ainsat Eesti meistri tiitlit. „Kõik kolm ringi tulid alla par’i. Kokku miinus neli ja üsna kindel lõpp. Hõbedamängust ei meenu esimese hooga miskit. Rohkem pinget pakkus mullune pronks. Kogu varasem suvi midagi säravat ei ennustanud, aga just meistrikateks loksus vorm paika, leidsin oma mängu üles. Samas jäi päris palju lööke ka rajale. Päris viimasel rajal kindlustas kuuemeetrine birdie mulle Kevin Jegersi ees pronksi. Võrdse löökide arvu korral jäänuks just mina medalita.“
Joonase puhul tuleb sageli trafaretina kõlavat väljendit „terve elu goliväljakutel“ võtta üsna sõna-sõnalt. Kui ta ema ja isa kaigaste keerutusest vaimustusse sattusid, polnud poega muidugi kusagile mujale jätta. Nii sai Niitvälja klubimajast poisi teine kodu. Nelja-aastaselt alustas ta ise harjutamist, mis omakorda tõi juba üheksa aastat hiljem võimaluse Eesti koondist esindada. „Olin tulemuste poolest Eestis kuue hulgas, ega seal mingit muud põhjust ju olla saanudki. Teismelisena pole meeste hulgas lihtne. Timo Raukasega olime tiimi kaks kõige nooremat. Alguses oli teistel natuke raske meid kampa võtta. Ise ka pabistasin, tundes süüd, et ei suuda kehva tulemusega tiimi jaoks midagi anda. Esimene aasta läkski suhteliselt tühja, viimased paar hooaega tulid enam-vähem välja.“
Oma kiires arengus näeb Joonas „pisikest süüd“ ka tailannast emal. Ajal, mil Eesti eakaaslased nautisid talverõõme või pidid piirduma sisetreeningutega, sai Joonas ema sünnimaal, soojas Tais, muretult murul praktiseerida. Kui golfimäng ise on eri maailmajagudes üsnagi sarnane, siis märgatav erinevus ilmneb kultuurilises taustas: „Aasias võtavad lapse treeningutest osa ka vanemad,“ selgitab Joonas sealseid tavasid. „Kui Eestis tuuaksegi laps trenni, kus edasi tegeleb temaga juhendaja, siis seal aitavad vanemad treenida. Ema või isa, sageli ka mõlemad, on kõrval kogu harjutamise aja. Mulle isiklikult ei sobiks niimoodi, kui papa kõrval oleks. Aga seal poleks teisiti mõeldav – kultuuri eripära, mida olen mõnel sealsel tuuril kaasa lüües märganud. Perede kaasatus jätkub suurel määral ka vanemas eas. Näiteks Aasia popimat golfarit, Kiradech Aphibarnrati, saadavad mängudel ema-isa, vanavanemad, õed-vennad ja veel ports sugulasi. Mõnes mõttes päris positiivne.“
Kultuurinähtuste täiesti teistsugust, sageli diametraalselt erinevat mustrit kogeb eestlane Floridas. University of Tampa neljanda aasta tudeng Joonas lõpetab eesoleval kevadel finantsieriala bakalaureuseõppe. Kas indu jätkub ka magistrikraadiks, täna veel lubada ei tahaks. Samamoodi pole otsust, kas jätkata amatöörina või proovida sukelduda profigolfi tihedasse konkurentsi. Vaagimisel on ka variant keerutada keppe hoopis Aasias.
„Tahaks mõnele suurtuurile peale saada,“ lubab Joonas veidi oma unistuste maailma ukse vahelt sisse piiluda. „Aga läheme samm-sammult. Kõigepealt Eesti meistrivõitlused Rael, kus ilmselt pole poodiumile asjagi, kui suurt miinust välja ei mängi. Koondise mehed teevad tänavu järjest uskumatuid tulemusi. Tuleb korralik lahing.“
Senise golfielu kirkaima hetke järel käis Joonas vanal heal Inglismaal. English Boys U16 Championshipil hakkasid asjad sujuma kohe esimesest päevast, mis lõppes tulemusega „viis alla“. „Algne eesmärk oli cut’ist läbi pääseda. Teisel ringil tahtsin vahet suurendada, veidi üleüritamisekski läks. Kolmanda päeva hommikulauas tulid juhuslikult samas hotellis peatunud Kevin Jegers ja ta isa kätt suruma. Papa mul turtsus, et mis te õnnitlete, üks päev ju ees alles. Tal oli võistluspinges meelestki läinud, et sain just samal päeval 16. McGregor Trophy sünnipäevakingiks – pole just paha mälestus.“
Ja kui te arvate, et õhtul toimus suur pidu, siis arvake uuesti. Kuna kojulend väljus alles järgmisel õhtul, sisustati võidueufoorias püherdamise asemel järgmine päev hoopis harjutusväljakul. Sportlase elu eripärad. Ka tänavuse suve üksikud vabad päevad tikuvad Joonasel tuksi minema. „Kui endale mingit muud aktiivset tegevust ei leia, kukun ikka trenni tegema. Hobina sõidan veel maanteerattaga, meeldib rannavõrkpalli mängida. Puhkamine on ka omaette eriala, mis mul hästi välja ei tule. Peaks vist kompetentse treeneri otsima.“
Tekst: Rasmus Rekand
