EMV30: Jaan Martinson – esimene kodueestlasest meister, kes sõitis algul Niitväljale rongiga

Foto: Mati Hiis

EMV kuld 1996 (169; +25), hõbe 1997 (162; +18), pronks 2000 (161; +17)

Viimati: EMV 2000 pronks (161; +17)

Ajakirjanik Jaan Martinson läks Eesti golfi ajalukku kui esimene kodueestlasest meister, kes võitis kulla 1996. aastal, enne teda oli tšempioniks tulnud rootslasest väliseestlane Andreas Hiis.

Martinson vahetas 1993. aastal pesapallitreeneri töö ajakirjaniku oma vastu ja kui naasis järgmisel suvel USAst jalgpalli ja korvpalli MMilt, läks kohe ajakirjanike golfikursustele ja tegi green card’i ära. „Kuna mul oli hea taust, hakkas pall lendama. Andsin golfile sõrme, aga see võttis käe,“ meenutas Martinson.

Hea taust tähendas seda, et lapsena käis Martinson tennisetrennis, pärast mängis pesapalli. „Tänu sellele sain pallile kohe pihta,“ ütles Martinson, kes tegi golfiga esmatutvust juba 1980ndate lõpul Ameerikas, kui käis seal pesapalli tudeerimas. „Mäletan, et üks löök vedas mind golfi juurde. Mängisin koos ameeriklastega, kes lõid avalöögi üle 100meetrise tiigi. Küsisin neilt, mida mina peaksin tegema. Nad vaatasid, et palle on veel alles, ja soovitasid proovida. Lõin filigraanselt üle tiigi täpselt fairway’le ning seal pall muudkui veeres ja veeres. Tekkis selline õnnetunne, kuigi see oli tol päeval mu ainus väga hea löök.“

Eestis oli Martinson golfi algaastatel üks väheseid keskklassi inimesi, kel raha mängimiseks nappis. Tal ei olnud algul isegi autot. Levis nali, et Jaan Martinson on ainus inimene maailmas, kes kannab Raymond Weili kella ja sõidab golfiväljakule rongiga. „Sain 15 000 krooni maksva kella auhinnaks. Kella eest saanuks osta kesisema auto, aga see oli nii väärt auhind, et hoian siiani. Mõtlesin, et hinge ma kuradile ei müü, ja nii sõitsingi, kell käe peal, rongiga Niitväljale.“

Martinson rõhutas, et tollane golfikogukond ei koosnenud ärimeestest ega ajakirjanikest, vaid golfimängijatest. „Mäletan Ain Hanschmidti sõnu, et Niitväljal ei maksa mitte raha, vaid mänguoskus. Sain ärimeestelt meeletult tuge. Esimesele MMile Filipiinidele sõites oli vaja osta 15 000kroonine lennupilet, aega oli kaks päeva. Mulle leiti firma, kes ostis pileti välja. Kogukond tegi kõik selleks, et head mängijad ei tunneks puudust. Abi anti ääretult soliidselt. Kui nähti, et mul oli päevinäinud driver, tuli üks härrasmees juurde ja ütles: „Mul selline lugu, et juhtumisi on üks driver üle.“ Lisaks andis golfipoe kinkekaarte, sest tal endal olevat juba kõik ostetud,“ meenutas Martinson.

Vähese ajaga sai Martinson händikäpi alla 10, aga oma esimestel Eesti meistrivõistlustel (1995) põrus. „Olin rajal koos Rootsi väliseestlastega ja katus sõitis pealt ära, lõin palle metsa või vette. Nemad pidid selgitama golfi vaimset poolt ja sain nõuannetest kasu. Edasi kulges kõik edulainel: turniirivõidud, Eesti meistritiitel ja muud medalid, kaks korda käisin võistkondlikul MMil ja kolm korda EMil. Kahetsesin ainult, et alustasin 34aastaselt. Ei tea, kuhu võinuksin jõuda, kui oleksin saanud alustada 10aastaselt. Golf tundus täielikult minu ala, sobis füüsiliste ja vaimsete eeldustega.“

Ainsa tiitli võitis Martinson 1996. aastal heitluses peafavoriidiks peetud Valdek Apivalaga. „Mul õnnestus ta kolme rajaga üle mängida. Teisel päeval olime viimases paaris ja Niitvälja viiendast rajani seitsmendani mängisin briljantselt: birdie, par, par. Kui Valdek nägi mu häid avalööke, hakkas kangutama ja neil radadel läks tal kõik luhta. Otsustav vahe tuli sisse.“

Martinson sai veel aastal 2000 pronksi, kuid noored mehed juba kõigutasid tema positsiooni. „Lahkusin ikkagi golfist enne, kui noored suutsid mind üle mängida. Olin elu parimas vormis aastal 2001, viis või kuus turniiri võitsin järjest enne eestikaid. Võitsin Ühispanga turniiri ja siis läksin järgmisel päeval seltskondlikule „õlleturniirile“. 10. rajal avalööki sooritades käis valu põlvest läbi. Menisk oli katki ja hooaeg läbi. Põlv läks sellest, et mul ei olnud kõige parem avalöögitehnika, tagumine jalg jäi hoovõtul natuke kinni.“

Naasmine 2002. aastal ei tulnud välja, sest tunda andis ammune hüppeliigesetrauma. „Olin juba 42aastane ja samale tasemele tagasijõudmiseks oli vaja teha meeletult tööd. Tipus olles treenisin viis-kuus korda nädalas kolm tundi päevas. Mitte ei mänginud, vaid töötasin löökide kallal. Isegi radasid mängisin treeningu pärast. Kuid 42aastaselt enam sellist trenni ei tee.“

Martinson võinuks jätkata harrastajana, aga talle niisama toksimine ei meeldinud. „Parimal ajal mängisin iga rada birdie peale. Kui tulin tagasi, mängisin s…a golfi ainult par’i peale. Mulle öeldi, et tule eestikatele, saad esikümnesse ja vast isegi kuue hulka. Kuid vabandage väga, selline tulemus mind ei huvita.

Kuna golf oli ainult tervisesport, otsustasin naasta tennise juurde, sest seal oli ajakulu väiksem. Kui tallaaluse kõõluse lõhkusin, jäi ka tennis. Nüüd ainult kõnnin koos naisega mere ääres 5 km terviseks. Praegusel eluetapil väärtustan aega rohkem kui golfimängu,“ lõpetas Martinson.

Tekst: Ants Põldoja
Fotod: Mati Hiis