EMV30: Eero Sikka: „Kingitused tuleb alati vastu võtta, olgu või meistritiitel“
EMV kuld 2011 (236; +20)
Viimati: EMV 2015 6. koht (156; +12)
„Mitte just minu liiga hea, vaid teiste veidi kesisem mäng,“ teab Eero Sikka põhjust, miks just tema paljudele üllatuseks 2011. aastal tiitlikarika pea kohale tõstis. „Üllatus muidugi. Ka minu enda jaoks, pole kahtlustki. Noored, kes hakkasid siis juba tegelikult päris kõvasti pead tõstma, ei suutnud tol korral lihtsalt stabiilsust näidata. Torel Neider ja Mait Schmidt jäid avapäeval vaid löögi kaugusele. Ent vanamehel tekkis nende komistades võimalus. Ja et seda mitte enda jaoks ära käkkida, mängisin viimase päeva skoori teadmata. Muidugi käis seal inimene tulemuste tabeliga ringi, aga pöörasin meelega pea ära. Kartsin, et see võib kätte maksta. Ikka üks löök korraga.
Ilm oli minu mäletamist mööda Jõelähtmel imeilus, olud ideaalsed. Viimase päeva viiendal rajal võttis korraks vibra sisse. Virutasin paremale punkrisse, sealt edasi üle green’i kuskile võssa või metsa alla. Hakkas kuklas tinistama, et kas siiski suudan ise maha mängida. Lõpuks pääsesin triple bogey’ga (kolm üle par’i). Aga kõige tähtsam, et ei võtnud pinget järgmistele radadele kaasa, kestsin lõpuni ära. Täna poleks muidugi toonase +20ga midagi teha.“
Eero jõudis golfi juurde alles kolmanda elukümne lõpus. 6‒16aastaselt rassis poiss hoopis tenniseväljakutel. Ja kohati ehk liiga paljugi. „Surve kodust, treeneritelt – seda sai ühel hetkel veidi ülearu. Tekkisid rutiin, kohustused. Fun sai otsa. Kummaline paradoks, jah, et tennises, mida ma ka praegu, vana rasva pealt, ilma harjutamata, valdan tehniliselt palju paremal tasemel kui golfi, ma Eesti meistriks ei tulnudki. Kunagi tõstis sõbra sõber juhuslikult minu nähes golfikepid autost välja. Jutt hakkas veerema, pooljuhuslikult proovisin veidi ja jäingi käima. Tiitlivõidu eel olin vast 3‒4 aastat harjutanud. Maht polnud väike, ligi 100 ringi suvega. Seda ei saa siiski võrrelda 10 aasta tennisega.“
Mingit eraldi eesmärki või isegi salaunistust golfis tiitel või vähemalt medal võita Eero üles ei tunnista. Võistlustahe, sellest, jah, puudust pole, ent golf oli, on ja jääb eelkõige sõbraks, mitte saavutuste redeliks. „Mindful ala. Koht, kus ei saa mõelda muudele asjadele. Päriselt keskendud. Paljudele, sealhulgas mulle, meeldib golfi reisimisega ühendada. Rannalõvi ma niikuinii pole, seega puhkusekohti valime palju selle järgi, kus leidub ägedaid golfiväljakuid. Erinevalt pallimängudest või juba jutuks olnud tennisest saab golfi vast enam-vähem elu lõpuni harrastada.“
Ühe golfi plussina mainib Eero veel rivaliteeti. Õigemini selle puudumist isikute vahel. „Golfis võistled enda, mitte vastasega. Need suhted ja suhtlemine, mis näiteks on laagrites või võistlustel kas või tennises, siis ikkagi teisel pool võrku on su vastane, vaenlane. Golfis pole sul peale enda ühtegi vastast. Kaasvõistlejatega käitutakse väärikalt, nad on kolleegid. Eesmärk pole mitte kellelegi ära teha, vaid hoopis koos midagi luua. Päeva lõpuks jäävad golfist sulle tutvused, suhted ja sõbrad. Liikumine looduses, kontaktid ja inimesed, mis kokkuvõttes väärt palju enam kui mingi koht või medal. Samas kui saatus tuleb ja pakub sulle kingituseks meistritiitlit, nagu minuga juhtus, tuleb see tänuga vastu võtta.“
Võistlusrajale Eerot enam meelitada vist ei õnnestu. Suve jooksul mõned korrad (no heal juhul tosin) veidi oma lõbuks keerutab kaikaid. Natuke sudib ka järglasi golfi suunas, ent jälgib hoolega, et tüütuks ei muutuks. Kui praegu on jalka ja tantsimine südames, siis nii olgu. Ennekõike peab fun olema.
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mats Soomre
