EMV30: Annika Koitmaa (Meos) golfisõltuvusele ravi ei tea

Foto: EGL

EMV kuld 2012 (228; +12), 2014 (233; +17), 2015 (160; +16), 2017 (231; +15), 2018 (228; +12); EMV hõbe 2021 (234; +18); EMV pronks 2010 (253; +37), 2011 (243; +27), 2016 (245; +29), 2020 (231; +16)

Viimati: EMV 2021 hõbe (234; +18)

„Veel mitte,“ lõõbib viiekordne Eesti meister Annika Koitmaa vastuseks sissejuhatusele, et ükski teine daam Eestis medalite poolest talle vastu ei saa. „Mõnes mõttes oleks väga vinge, kui keegi selle üle lööks. Eriti nüüd, mil tase on palju tugevam ja konkurents karmim, oleks see saavutus minu omast kõvasti väärtuslikum.“

Miks just temal eestikatel medalisadu korraldada õnnestus, ei oska Annika hinnata isegi täna, ajaliselt distantsilt vaadatuna. Algus Enrico Villo lastegrupis oli küll lõbus, ent esimene mälestus rajalt osutus košmaarseks: „Kirjeldamatu närvi lõi sisse. Kui mul on õigesti meeles, lõpetasin päeva skooriga 174 ehk 102 üle par’i. Polnud just ideaalne start tõesti, ent ma ei kohkunud. Üldse pole mul olnud perioode, ka väga väiksena mitte, kus ebaedu viinuks mõtted loobumisele ja golf muutunuks rutiinseks. Ma ei suudaks harrastada spordiala, kus pead tegema kümneid tuhandeid kordi täpselt sama liigutust, lihvima end perfektseks. Golfis ei esine täpselt sama olukorda kunagi mitu korda. Ükski päev pole samade tingimustega. See sobib mulle ideaalselt. Nagu ka sportimine looduses, umbse spordihoone asemel.“

Kustutades kiirelt mälust – mis peab heal golfaril Annika hinnangul olema lühike – varasemad totaalsed põrumised, napsas neiu 2010. aastal oma esimese EMV poodiumikoha. Ühe löögiga jäi selja taha ja esimesena medalist ilma trennikaaslane Mari Hütsi. Aasta hiljem pidi Annika ise hõbeda loovutama sama löökide arvuga teisele sõbrannale Lil Kuulile. 2012. aastal tuli tiitel ja võimsalt –konkurendid jäid enam kui kümnega seljataha.

„Terve hooaeg sai harjutatud ja vormi kogutud just augusti lõpuks,“ kirjeldab võistluse olulisust Annika. „Esimene tiitel mõjutas kindlasti edasist karjääri positiivses suunas. Eneseusk kasvas, õppisin ka mentaalse poolega järjest paremini toime tulema. Et ikka üks löök korraga.“

Vahemikus 2012‒2021 jagatigi kümnest aastast vaid kahel medalid nii, et Annika ei napsanud neist oma osa: 2013. aastal piirdus ta neljanda kohaga, 2019. aastal ei osalenudki. Otsides mõttes aga ideaalseimat, kerkib pinnale hoopis üks Niitvälja karikas. „Olin juba „Ringvaates“ täiskohaga režissöörina tööl, ei olnud võimalik enam iga päev harjutada. Samas polnud ka eriliselt suuri ootusi ja välja kukkusid elu parimad kolm päeva golfi. Äkki oli +7 lõpptulemus, parem enamiku meeste omadestki.“

Omalaadse rekordina suutis Annika kahel aastal järjest lüüa löögimängus palli auku ka üheainsa löögiga. 2017. aastal Valgerannas kolmanda päeva kaheksandal rajal. Selle hetkeni liidriohje hoidnud Liis Kuuli alistuski lõpuks vaid ühe löögiga. Aasta hiljem Niitväljal rabas ta konkurente hole-in-one’iga juba avapäeval ja noppis tiitli teist aastast järjest.

„Paraku polegi oma silmaga näinud, kuidas pall avalöögist auku veereb. Ma olen nimelt lühinägelik. Teised kõrvalt on öelnud. Oli jah periood, kus hole-in-one õnnestus lausa kolm suve järjest. Endal oli ka ilmelik. Eks siin ole õnnefaktor ikka väga suur. Ja ega enam rohkem pole neid ka tulnud. Aga mine tea, mis veel ees on,“ annab Annika vihje, et õige pea võib teda ehk taas võistlemas näha.

Praegu kulub Annikal pea kogu tähelepanu tütrele. Kes loodetavasti hakkab emaga kaasas käima ka golfiradadel. Aga võiks vanemate plaanide kohaselt varakult tuttavaks saada teistegi spordialadega. Näiteks nii kergejõustiku kui ka tennise või akrobaatikaga. Mitmekülgsuse mõttes. Ja kui valisid endale vanemateks golfirekordilise ema ja Eesti hokikoondise väravavahist isa, pole vist muret, et sport sinust kriimustusteta mööda pääseb.

Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: erakogud

Foto: erakogu