Esimest korda saatis Eesti oma võistkonna välja 1995. aastal, kui võistlusi peeti 19. korda ja väljakuks oli Belgia vanim, Royal Antwerp Golf Clubi nime kandev golfiväljak, mis avati juba 1888. aastal. Toona välja läinud koondisesse kuulusid Andreas Hiis, Carl Johan Kask, Tiit Kask, Jonas Maran, Toomas Palusaar ja Valdek Apivala. Kapten oli Allan Remmelkoor. Parima individuaalse tulemuse mängis kahepäevase kvalifikatsiooni käigus välja Toomas Palusaar (76, 80), mis andis 120 võistleja seas 111. koha. Ülejäänud viis võistlejat jäid individuaalselt paraku kohtadele 116.-120. Parima individuaalse tulemuse kvalifikatsioonis mängis välja iirlane Padraig Harrington (60, 67). Hiljem edukalt profiks siirdunud meestest oli šotlane Stephen Gallacher seitsmes ja hispaanlane Sergio García 19. Hispaanlasi samal aastal individuaalseks Euroopa meistriks kroonitud García lõpuks liiga palju aidata ei suutnud, neile kuulus kokkuvõttes alles üheksas koht. Kvalifikatsioonis saadud viimane ehk 20. koht tähendas Eestile mängimist kohtadele 17.-20. ja esimeses play-off-ringis kokkuminemist Portugaliga, kes oli saanud 17. asetuse. Armu meile antud ja vastu tuli võtta 0 : 5 kaotus. Mängiti üks foursome ja neli individuaalset match play’d. Samas individuaalsetes match play’des tuli kaotust tunnistada alles kolmel viimasel rajal. Kohtumises 19. koha peale tuli vastamisi minna Tšehhiga ja taas tuli tunnistada 0 : 5 kaotust. Seekord tuli kolmes individuaalses matšis kaotust tunnistada kolmel viimasel rajal. Esikolmik seekord: 1. Šotimaa, 2. Inglismaa, 3. Rootsi; 20. Eesti.

Teise katse tegi Eesti koondis meeskondlikel Euroopa meistrivõistlustel kaks aastat hiljem 1997. aastal, kui koguneti Iirimaal Portmarnocki golfiklubis. Ette rutates võib öelda, et korrati 20. kohta, kuid seekord suudeti selja taha jätta juba kaks riiki: Horvaatia ja Slovakkia. Kui esimesel korral koosnes koondis peamiselt väliseestlastest, siis seekord võeti kaasa juba rohkem ka kodueestlasi. Võistkonda kuulusid Carl Johan Kask, Tiit Kask, Henry Talvik, Enrico Villo, Marko Palm ja Mait Schmidt. Parima kvalifikatsiooniringi tulemuse sai kirja Carl Johan Kask, kelle mänguringid olid 93 ja 88, mis andis 132 võistleja seas 113. tulemuse. Seitsmele viimasele positsioonile ükski eestlane kvalifikatsioonis enam ei jäänud. Meeskondlikult saime play-off’iks 20. asetuse. Avaringis tuli vastaseks Horvaatia, kes oli kvalifikatsioonis jäänud meie taha 21. positsioonile ja keda edastati löögimängu osas kogunisti 62 löögiga. Ajaloo esimene võit match play-faasis tuli tulemusega 4 : 1. Seejärel tuli kokku minna kvalifikatsioonis 17. koha saanud Šveitsi meeskonnaga ja vastu tuli võtta 0,5 : 4,5 kaotus. Tõsi, vastane oli 99 löögiga parem löögimängu osas, kus arvesse läks mõlemal päeval viis paremat tulemust. Ainsad pool punkti tõi võistkonnale Tiit Kask, kes päev varem oli ainsana kaotuse saanud. Viimasel päeval tuli kohtuda tšehhidega, kellele kaotati paraku kuivalt. Esikolmik seekord: 1. Hispaania, 2. Šotimaa, 3. Iirimaa; 20. Eesti. Võitjaks tulnud meeskonnas oli Sergio García, neljandaks jäänud Rootsi koosseisus Henrik Stenson, 10ndaks jäetud inglastel Justin Rose ja 11. koha saanud Walesi koosseisus Jamie Donaldson.

Kolmas osalemiskord saadi kirja 1999. aastal, kui kogu Euroopa amatöörgolfi paremik kogunes Itaalias Monticello golfiklubis. Eestlasi esindasid mängiva kaptenina Mait Schmidt, Valdek Apivala, Jaan Martinson, Raimond Palk, Marko Palm ja Enrico Villo. Eestile taas 20. koht, sel korral edestati Horvaatia ja Kreeka meeskondi. Kvalifikatsiooniringide järel haarati 21. koht, edestades vaid Horvaatiat. Parimat individuaalset tulemust näitas Raimond Palk (82, 77). See tähendas play-off’i avaringis kokkuminemist Kreekaga, kes kvalifikatsioonis oli meid edestanud 32 löögiga. Ometi suudeti Kreekat võita kogunisti 3,5 : 1,5. Foursome’is tõi 19. rajal võidu Valdek Apivala / Jaan Martinsoni paar. Individuaalsetes match play’des said võidu kirja Raimond Palk ja Enrico Villo, viigi tõi koju Marko Palm ning ainsa kaotuse Mait Schmidt. Seejärel tuli vastu juba teist masti Belgia meeskond, kes võitis meid paraku kuivalt. Viimasel päeval tuli taas kokku minna tšehhidega ja vastu võtta 1 : 4 kaotus. Ainsa võidupunkti tõi kontosse Raimond Palk. Esikolmik seekord: 1. Itaalia, 2. Saksamaa, 3. Prantsusmaa; 20. Eesti. Itaalia oli seejuures saanud play-off’iks alles viienda asetuse. Neljandaks jäänud Inglismaa koosseisus mängis Luke Donald, kaheksandaks tulnud Walesi koondises taas Jamie Donaldson ning 16. koha saanud Soome eest mängisid kaks Mikkot: Ilonen ja Korhonen.

2001. aastal koguneti Rootsis Ljunghusensi golfiklubis. Eestit esindasid sel korral Raimond Palk, Mait Schmidt, Marko Palm, Philip Verzun, Jaan Martinson ja Andreas Hiis. Parimat minekut kvalifikatsioonis näitas taas Palk, kes sai kirja tulemused 79 ja 80. Tegemist oli tol korral par-71-väljakuga. Ühine pingutus andis play-off’iks 21. asetuse, edestades Horvaatiat ja Kreekat. Match play’de avaringis tuli minna kokku koht kõrgemal lõpetanud Sloveeniaga ja võtta vastu 1,5 : 3,5 kaotus. Seejärel oodati oma vastast paarist Horvaatia-Kreeka, et mängida 21. koha peale. Horvaatia alistanud Kreeka võitis viimasel päeval paraku ka meid 3 : 2 ja see tähendas sel korral meile 22. kohta. Esikolmik seekord: 1. Šotimaa, 2. Iirimaa, 3. Inglismaa; 22. Eesti. Kusjuures Šotimaa tõusis taas meistriks viiendalt positsioonilt, alistades veerandfinaalis neljanda asetuse saanud Soome koondise. Teiseks tulnud iirlasi esindas Graeme McDowell ja kolmandaks jäänud inglasi jälle Luke Donald. Üheksanda koha saanud Hispaaniat esindas Rafa Cabrera-Bello ning 15. koha saanud Itaaliat vennad Francesco ja Edoardo Molinari. See oli viimane kord, kui kõik Euroopa riigid mängisid koos.

2002. aastal korraldati Sloveenias Bledi golfiväljakul Challenge Cup, kuhu tuli kohale kaheksa meeskonda. Teiste seas eelmisel aastal EMil 18.-23. kohale jäänud meeskonnad, kuivõrd 17 esimest olid kindlustanud endale koha 2003. aasta EMiks. Eesti koondis läks Sloveeniasse koosseisus Marko Palm, Gert Velsberg, Mait Schmidt, Jaan Martinson, Andreas Hunt ja Erik Abner. Mängiti kolm ringi löögimängu ja iga päev läks arvesse viis paremat tulemust. Eestlastest mängis kolme päeva kokkuvõttes kõige paremini Marko Palm, kelle ringide tulemused olid 85, 79 ja 83. Individuaalselt andis see paraku küll alles 20. koha ja meeskondlikult jäädi viiendaks. Neljanda koha saavutanud Kreeka jäi ette vaid kahe löögiga ja omakorda kahe löögiga edestasime Poolat, kuid kolmandaks tulnud Tšehhi edestas meid kogunisti 147 löögiga. Kolmas koht taganuks pääsu järgmiseks aastaks Euroopa 20 parima tiimi sekka. Seega tinglikult võib öelda, et saavutasime 22. koha. Turniiri võitis Belgia Sloveenia ees.

2003. aastal selgitati parimaid seega ilma meieta. Hollandis The Royal Hague Golf & Country Clubis krooniti võitjaks Hispaania. Medalid said veel inglased ja rootslased. Seejuures oli Hispaania löögimängu järel alles viies, Inglismaa seitsmes ja Rootsi kaheksas. Kvalifikatsiooni esimesed kaks olid Iirimaa ja Norra, kes lõpuks platseerusid kuuendale ja kaheksandale kohale. Rootslaste koosseisus mängis kaasa Alex Norén, 10ndaks jäänud soomlastel tegi kaasa Roope Kakko, 11. koha saanud itaallastel vennad Molinarid ja 12. koha saanud sakslastel Martin Kaymer.

2004. aastal peeti taas Challenge Trophy turniir, seekord Poolas Binowo Parki golfiklubis. Osalesid eelmise aasta EMi kolm viimast meeskonda (Šveits, Austria, Tšehhi) ning lisaks seitse meeskonda, teiste seas ka Eesti koosseisus Mark Suursalu, Gert Velsberg, Martin Toom, Paul Põhi, Mait Schmidt ja Marko Palm. Peab tunnistama, et sama kolmik, kes eelmise aasta EMil osales, osutus seekordki teistele püüdmatuks, tõsi, järjekorras Austria, Šveits ja Tšehhi. Neljandaks tuli Türgi ja viiendaks Kreeka, kes edestas kuuendaks jäänud Eestit vaid kahe löögiga. Esimest korda osales ka Läti, kes jäeti viimaseks ehk kümnendaks. Edestasime häid lõunanaabreid seejuures 113 löögiga. Mängiti taas kolm päeva löögimängu ja eestlastest oli edukaim Mark Suursalu, kelle mänguringid 75, 73, 74 andsid individuaalselt 18. koha. Eestile Euroopas sisuliselt 23. koht.

2005. aastal asuti Euroopa parimaid selgitama Inglismaal Hillside’i golfiklubis. Võitjaks krooniti kodus mänginud Inglismaa Saksamaa ja Šveitsi ees. Siinkohal tuleb juhtida tähelepanu asjaolule, et alles eelmisel aastal mängis Šveits Challenge Trophy turniiril koos Eestiga. Inglismaa eest mängis näiteks Oliver Fisher, kes 2018. aastal sai European Touri ajaloo esimese mängijana kirja ringi tulemuse 59. Juhtus see Portugal Mastersi teises ringis. Sakslasi esindas taas Kaymer, itaallasi Eduardo Molinari (kaheksas koht tiimina), iirlasi Rory McIlroy (9.), hollandlasi Joost Luiten (10.) ja rootslasi Alex Norén (13.).

2006. aastal koguneti Challenge Trophyt mängima Sloveeniasse Ptuj golfiklubisse. Kokku oli tulnud 10 riiki, teiste seas ka eelmise aasta kolm nõrgimat: Tšehhi, Belgia ja Sloveenia. Järjestus oli 2006. aastal neil kolmel riigil sama, vaid Türgi pressis ennast nende vahele teiseks ja Eesti sai viienda koha, edestades nelja löögiga Ungarit. Sloveenia ja Tšehhi meie ees olid siiski püüdmatus kauguses. Eestlasi esindasid Martin Toom, Egert Põldma, Gert Velsberg, Paul Põhi, Mark Suursalu ja Henry Kiviorg. Individuaalselt esines kõige paremini Toom, kelle mänguringid 76, 72 ja 80 andsid edetabelis 17. koha. Tinglikult Eestile Euroopas 22. koht.

2007. aastast alates peetakse aga võistlusi igal aastal ja samal aastal peetakse võistlusi kõigile riikidele. 20 parimat riiki kogunesid Šotimaal ja ülejäänud riigid esimest korda Eestis Niitvälja golfiklubis, mis tollal kandis veel nime Tallinna Golfiklubi. Eestisse kogunes viis riiki selgitamaks parimaid ja järgmiseks aastaks EMile pääsejaid. Osalesid Eesti, Poola, Slovakkia, Kreeka ja Horvaatia ning just sellises järjekorras ka lõpetati ehk Eestile kuulus võit. Teiseks jäänud Poolat edestati sealjuures 42 löögiga! Turniiri individuaalselt parim oli Mark Suursalu (74, 75, 74), kolmas Martin Toom (81, 72, 74), neljas Paul Põhi (77, 76, 76) ja viies Egert Põldma (79, 80, 73). Lisaks mängisid võistkonnas Gert Velsberg ja Henry Kiviorg. Samal nädalal kogunesid ülejäänud riigid Šotimaale Western Gailesi golfiklubisse, kus esikolmiku moodustasid Iirimaa, Prantsusmaa ja Šotimaa. Iirlaste võidukasse meeskonda kuulusid Rory McIlroy ja Shane Lowry ning prantslastel Victor Dubuisson. Eesti oli seega sel aastal Euroopa 21. meeskond. Vaid Eesti ja Poola tõusid järgmiseks aastaks põhivõistlusele, kuna Šotimaal jäi 18ndaks Itaalia, kes korraldas järgmise aasta EMi.

2008. aastal kogunesid Euroopa 20 parimat riiki, nagu juba mainitud, Itaaliasse Royal Park Golf & Country Clubi. Teiste seas ka Eesti. Meeskonda kuulusid Egert Põldma, Mark Suursalu, Paul Põhi, Gert Holland, Torel Neider ja Mait Schmidt. Kvalifikatsiooniringis edestati nelja löögiga Poolat ja saavutati play-off’iks 19. asetus. Individuaalselt mängis parimad ringid Egert Põldma (74, 78), mis, tõsi, andis alles 88. koha. Kohtadele 17.-20. tuli läbi mängida kõigi kolme vastasega, lisaks Poolale ka Islandi (17.) ja Šveitsiga (18.). Islandilt tuli vastu võtta kuiv kaotus, Šveitsi vastu saime ühe punkti kätte (1 : 4, Gert Hollandi võit 19. rajal), kuid paraku kaotasime ka Poolale (2 : 3, võidu tõid viimasel rajal Suursalu (2UP) ja Põhi (1UP)), mis tähendas taas 20. kohta. Lisaks meile pidid kõrgema seltskonnaga järgmiseks aastast hüvasti jätma Šveits ja Poola. Esikolmik: 1. Iirimaa, 2. Inglismaa, 3. Saksamaa. Kvalifikatsiooni järel seitsmendat positsiooni hoidnud Iirimaa koondisse kuulus taas Lowry, teisena lõpetanud inglaste koosseisu Chris Wood ja neljandaks jäetud prantslasi esindas Dubuisson. Itaallasi aga vaid 15aastane Matteo Manassero, kellest aasta hiljem sai noorim Amateur Championshipi võitja, 2010. aasta kevadel sai ta enda nimele ka noorima Mastersil cut’i teinud mängija tiitli, olles mõlemal juhul vaid 16aastane, ja 2010. aastal sai temast 17aastaselt noorim European Touri etapi võitja. Challenge Trophy mängiti välja Kreetal, kus viie tiimi seas osutusid parimateks Tšehhi, Kreeka ja Türgi.

2009. aastal kogunesid parimad tiimid Walesi Conwy golfiklubisse. Esikolmik: 1. Šotimaa, 2. Inglismaa ja 3. Itaalia. Kvalifikatsiooni võitnud Norra jäi lõpuks neljandaks. Kolm viimast olid täpselt samad nagu eelmise aasta Challenge Trophyl ehk Tšehhi, Kreeka ja Türgi. Inglasi esindas Tommy Fleetwood, itaallasi Manassero. Sama aasta Challenge Cupi kohta ajaloo annaalides teated puuduvad. Märgitud on, et 2010. aasta EMile said kohad Poola, Slovakkia, Šveits.

2010. aastal kogunesid parimad Rootsi Österåkersi golfiklubisse. Esikolmiku moodustasid Inglismaa, Rootsi ja Itaalia. Välja langesid Austria, Poola ja Slovakkia. Inglasi esindasid Tommy Fleetwood ja Eddie Pepperell, prantslasi Dubuisson. Challenge Trophy kuus meeskonda kogunesid kaks kuud hiljem Bulgaariasse, kuid nende seas Eestit polnud. Kindla võidu sai algselt põhi-EMil osalenud Austria, järgnesid Türgi ja samuti põhi-EMil osalenud Slovakkia. Debüüdi tegi Venemaa, kellele kuulus neljas koht.

2011. aastal kogunes 20 tiimi Portugali Oceânico Victoria golfiklubisse, teiste seas ka Venemaa, kes asendas loobunud Türgit. Esikolmik: 1. Prantsusmaa, 2. Šveits, 3. Rootsi. Vaid 13 parimat tiimi kindlustasid koha 2013. aasta EMile, kuna 2013. aastast otsustati jätkata 16 meeskonna formaadis. Seetõttu langesid järgmiseks aastaks Challenge Trophyle teiste seas 14ndaks jäänud Holland, 15. koha saanud Inglismaa ja 18ndaks jäänud Belgia, keda esindas ka Thomas Pieters.

2012. aastal EMi ei peetud, kuid kaheksa riiki kogunes Islandile Keiliri golfiklubisse selgitamaks välja neid riike, kes on väärt 2013. aastal taas EMil osalema. Eesti ei osalenud. Kindla võidu sai Inglismaa, järgnesid Holland ja Portugal. Koduseintest ei piisanud Islandile, kellele kuulus neljas koht, ega ka Pietersiga mänginud Belgiale (5.).

2013. aastal kogunesid esimest korda 16 meeskonna formaadis mänginud parimad meeskonnad Taani Silkeborgi golfiklubisse. Linna, kus muide asub GolfBoxi peakontor. Eelmisel aastal testi läbinud Inglismaa võitis, talle järgnesid Šotimaa ja Prantsusmaa. Neljandaks jäeti eelmisel aastal samuti testil osalenud Holland. Alles 10ndaks jäetud Hispaania tiimi eest mängis John Rahm. Välja langesid Norra (14.) ja Itaalia (16.). 15ndaks jäänud Soome säilitas koha, kuna korraldas järgmise aasta EMi. Ülejäänud 10 tiimi kogunesid Challenge Trophyt mängima Tšehhi Golf & Spa Resort Kunětická Hora väljakule, nende seas ka Eesti. Sinimustvalget lippu esindasid tol korral Egert Põldma, Marten Palm, Sander Aadusaar, Martin Järve, Egeti Liiv ja Georg Reintam. Mängiti taas kolm ringi löögimängu ning eestlastest tegi parima esituse Põldma, kelle mänguringide tulemused olid 76, 78 ja 74, mis andis individuaalses plaanis 18. koha jagamise. Paraku jäädi meeskondlikult vaid kaheksandaks, nelja löögiga platseerus meie ette Sloveenia, selja taha jätsime üheksa löögiga Serbia ja suure vahega Ungari. Kuus tiimi olid selge vahega paremad, esikolmik Belgia, Island, Tšehhi. Kodumeeskond Tšehhi edestas Türgit vaid kahe löögiga ja Venemaad kolmega. Eestile seega Euroopas 24. koht.

2014. aasta EM peeti 16 parima tiimi osavõtul Soomes Linna Golfis. Võitjaks krooniti Hispaania Iirimaa ja Inglismaa ees. Hispaanlasi esindas taas Rahm. Välja langesid Island, Portugal ja Austria. 11 võistkonda aga kogunes Tšehhi samale väljakule, kuhu aasta varemgi. Esimest korda nimetati turniiri II divisjoni võistluseks ning see koosnes löögimängu ja match play osast. Teiste seas osalesid ka Eesti ja Läti. Kvalifikatsiooni kuuenda asetuse aitasid välja mängida Egeti Liiv, Sander Aadusaar, Egert Põldma, Martin Järve, Marten Palm ja Erik Tiitus. Kõige paremini panustas seekord Liiv, kelle mänguringide tulemused olid 70 ja 73 ning ta hoidis sellega kõrget 11. kohta. Kuuendaks jäämine tähendas play-off’is mängimist kohtadele 5.-8. ja esimeses ringis tuli kohtuda seitsmenda asetuse saanud Kreekaga. Liiga põnevaks ei läinud, vastane alistati 4 : 1, ainsa kaotuse pidi vastu võtma Järve. Viienda koha duellis kohtuti Venemaaga, kes oli kvalifikatsioonis jäänud alles kaheksandaks. Ometi tuli vastu võtta kindel 0,5 : 4,5 kaotus, ainsa viigipunkti tõi Tiitus. Esikolmik: 1. Wales, 2. Poola, 3. Tšehhi. Eestile kokkuvõttes Euroopas 22. koht. Läti jäi paraku viimaseks.

2015. aastal said parimad riigid kokku Rootsis Halmstadi golfiklubis. Esikolmikuks kujunes Šotimaa, Taani ja Rootsi. Taanit esindas ka hilisem amatööride meeskondlik maailmameister John Axelsen. Hispaaniat ei päästnud ka Rahm, jäädi alles seitsmendaks. 12. koha saanud Itaaliat esindas aga Luca Chianchetti, kes aasta hiljem krooniti Jõelähtmel individuaalseks Euroopa meistriks, ja seitsmenda koha saanud Norrat esindas sama turniiri hõbe, EGCC rajarekordi omanik Viktor Hovland. Välja langesid aasta varem sinna tõusnud Wales, Poola ja Tšehhi. 10 riigi esindused kogunesid aga Poola Postołowo golfiklubisse. Eestit esindasid Egeti Liiv, Sander Aadusaar, Martin Järve, Timo Raukas, Joonas Juan Turba ja Marten Palm. Parima kvalifikatsioonitulemusega sai hakkama Liiv, kes mängis välja 72 ja 77, jagades individuaalses tabelis sellega 24. kohta. Eestile kvalifikatsioonist kuues asetus, meie ette jäi sama tulemusega Türgi ja nelja löögiga me selja taha Venemaa. 5.-8. koha poolfinaalis tuli niisiis kohtuda Türgiga ja koju toodi 3 : 2 võit. Võidupunktid noppisid Liiv, Aadusaar ja tol hetkel vaid 13aastane Turba. Viienda koha peale peeti tõsine lahing maha Sloveeniaga ja välja õnnestus tulla võitjana, seda tulemusega 3 : 2. Võidu tõid foursome’is Raukas/Turba, individuaalses match play’s Martin Järve ja lisarajal Egeti Liiv. Esikolmik sel turniiril: 1. Portugal, 2. Austria, 3. Norra. Meie ees oli veel Island, viienda koha saamine tähendas aga Euroopas 21. kohta.

2016. aastal kohtusid parimad esindused Prantsusmaal võrratul Chantilly väljakul. Võitjaks krooniti Šotimaa Rootsi ja Taani ees. Šotimaa koosseisu kuulus Robert MacIntyre, taanlasi aitas taas Axelsen. Soomet ei päästnud viimasest kohast ka Kim Koivu hea mäng. Võistkonda kuulusid ühtlasi hilisemad Soome meistrid, kes mõlemad võitnud ka Estonian Amateur Openi – Ilari Saulo ja Rasmus Karlson. Lisaks Soomele langesid välja Holland ja Portugal. II divisjoni üheksa võistkonda kogunesid aga Luksemburgi, võitlemaks pääsu eest nn I divisjoni. Eesti meeskonda kuulusid sel korral Sander Aadusaar, Timo Raukas, Marten Palm, Mattias Varjun, Carl Hellat ja Joonas Juan Turba. Parima individuaalse tulemusega sai kvalifikatsiooniringides hakkama Aadusaar, kes sai kirja 76 ja 71, millega jagas tabelis 15. kohta. Kvalifikatsioonis tuli meeskondlikult paraku leppida viienda kohaga, Sloveenia jäi meie ette viie löögiga. Sama tulemuse mängisid välja ka Slovakkia ja Poola. Viienda koha saanuna ootasime vastast Luksemburgi-Kreeka paarist, kust võitjana väljusid kreeklased. Nn väikse poolfinaali võit Kreeka üle tuli ootamatult raskelt, numbriliselt 3 : 2. Võidu tõid koju Turba ja Palm ning 20. rajal sai vastasest jagu ka Aadusaar. Matšis viienda koha peale kohtuti Poolaga ja vastu tuli võtta ootamatult kindel 1 : 4 kaotus. Ainsa võidupunkti tõi Palm. Esikolmik: 1. Island, 2. Wales, 3. Tšehhi. Meile tähendas II divisjoni kuues koht kokkuvõttes Euroopa riikide pingereas 22. kohta.

2017. aasta Euroopa meistrivõistlused peeti Austrias Diamond Golf & Country Clubis. Esikolmiku moodustasid Hispaania, Inglismaa ja Itaalia. Välja langesid Belgia, Šveits ja Wales. Meistriks kroonitud Hispaania sai kvalifikatsioonis alles seitsmenda asetuse, kuid võttis play-off-faasis kõik võidud napimast napilt ehk 4 : 3 võitudena, sealjuures tuli iga kord mõni võit alles esimesel või teisel lisarajal. Turniiril mängisid teiste seas taas Hovland, MacIntyre, Chianchetti ja Axelsen. II divisjoni üheksa meeskonda kogunesid Ungaris Zala Springsi suurepärasel golfiväljakul. Eestit paraku nende seas polnud. Esikoht kuulus Soomele, teine oli Portugal ja kolmas Holland ehk kõik kolm, kes olid aasta varem välja langenud, taastasid koha nn I divisjonis. Soomlaste võidud play-off’is olid mäekõrgused. Teiste seas kuulus koosseisu ka kolm tänaseks Estonian Amateur Openi võitnud meest: Kim Koivu (2016), Santeri Lehesmaa (2017) ja Rasmus Karlsson (2018). Ilmselt ei vaja tänaseks tutvustamist ka Sami Välimäki, Eetu Isometsä (EstAm 2018, 2. koht) ja Aleksi Myllymäki.

2018. aasta meeskondlik EM mängiti Berliinis Faldo väljakul, kus üllatuspommi lõhkas Soome tiim, kes startis play-off’i kaheksandalt positsioonilt, kuid alistas seejärel ühe suurfavoriidi Rootsi 4 : 3, poolfinaalis Saksamaa samuti 4 : 3 ja finaalis teise suurfavoriidi Inglismaa juba 5 : 2. Võitjate tiimis mängisid Matias Honkala, Jonatan Jolkkonen, Santeri Lehesmaa, Veeti Mähönen, Aleksi Myllymäki ja Sami Välimäki. Teine koht seega Inglismaale ja kolmas oli Taani. Taani koosseisus olid lisaks Axelsenile ka kaksikvennad Højgaardid (Rasmus ja Nicolai). Vaid mõni nädal varem krooniti Nicolai individuaalseks Euroopa meistriks ja kogu kolmik krooniti sügisel meeskondlikuks maailmameistriks. Välja langesid Itaalia, Portugal ja Serbia. Viimane oli pääsenud turniirile Norra loobumise tõttu. II divisjoni kaheksa meeskonda kogunesid Poolas Rosa Private’i golfiväljakul. Eestit esindasid Kevin Christopher Jegers, Carl Hellat, Joonas Juan Turba, Timo Raukas, Markus Varjun ja Mattias Varjun. Kvalifikatsioonis näitas parimat minekut Jegers, kes sai kirja par’i (70, 74), millega jagas individuaalselt 11. kohta. Tiimide arvestuses saime play-off’iks viienda asetuse, neli tiimi olid paraku selgelt ees. 5.-8. koha poolfinaalis tuli aga vastu võtta šokk-kaotus Türgilt, numbriliselt 1 : 4. Ainsa võidu tõi tol päeval Carl Hellat. Viimasel päeval alistuti veel Slovakkiale samuti 1 : 4 (ainus võit foursome’is paarilt Timo Raukas / Markus Varjun), mis tähendas kaheksandat kohta ehk Euroopas 24. positsiooni. Esikolmik: 1. Belgia, 2. Sloveenia, 3. Wales.

2019. aastal selgitati meeste golfi parimad riigid välja Rootsis Ljunghuseni golfiklubis. Esikolmiku moodustasid Rootsi, Inglismaa ja Šotimaa. Sakslased värske Euroopa meistri Matthias Schmidiga jäeti kaheksandaks. Välja langesid Soome, Tšehhi ja Sloveenia. II divisjoni turniir peeti taas Poolas, seekord Toya Golf & Country Clubis. Eesti meeskond osales koosseisus Carl Hellat, Kevin Christopher Jegers, Joonas Juan Turba, Mattias Varjun, Timo Raukas ja Richard Teder. Individuaalselt parimat minekut näitas Carl Hellat, kes mängis välja par’i (70, 74) ja jagas sellega kuuendat kohta. Meeskondlikult tulemusega +14 meile play-off’iks neljas asetus. Vaid ühe löögiga jäime maha Portugalist, mis, nagu hiljem selgus, saigi saatuslikuks. Poolfinaalis tuli vastamisi minna turniiri suurfavoriidi Šveitsiga ja vastu tuli võtta 1 : 6 kaotus. Ainsa võidupunkti tõi kapten Mattias Varjun. Katki polnud veel midagi, kuna nn I divisjoni pääsemiseks tuli alistada Portugali meeskond. Hommikuste foursome-matšide järel oli seis 1 : 1 ja selgus pidi saabuma pärastlõunases viies individuaalses match play’s. Paraku katkestas äikeseoht finaalipäeva ja nii anti lõplikud kohad välja löögimängu tulemuste põhjal. Esikoht Šveitsile, teine oli Itaalia, kolmas Portugal ja neljas kahjuks Eesti. Kogu Euroopa mõistes tähendas see taas 20. kohta. Kohta, mis on õnnestunud saada kokku juba viiel korral (1995, 1997, 1999, 2008, 2019).

2020. aastat võib paraku nimetada Covid-19 aastaks, kuna EGA otsusega jäeti ära Slovakkias toimuma pidanud II divisjoni turniir ja nn I divisjoni turniir lükati tavapärasest suve keskpaigast sügisesse. Ei ole halba ilma heata. Kuna II divisjon jäeti ära, otsustati, et eelmise aasta pingerea põhjal saavad kuni 24 parimat riiki osaleda ühisel võistlusel. Meeskonnaliikmete arv vähendati neljani. Septembri lõpus kogunes 14 riiki Covidi kiuste Hollandisse Hilversumsche golfiklubisse. Eesti koondis sõitis EMile koosseisus Carl Hellat, Ken-Marten Soo, Kevin Christopher Jegers, kapten Mattias Varjun ja treener Mark Suursalu. Kvalifikatsioon peeti maha vaid üheringilisena ja Eesti koondis sai selle põhjal kümnenda asetuse. Ihaldatud koht kaheksa hulgas, mis lubanuks jätkata võitlust medalite eest, jäi nelja löögi kaugusele. Kvalifikatsiooni valitses Saksamaa meeskond eelmise aasta individuaalse EM-turniiri võitja Matthias Schmidi toel, kes mängis välja erakordse tulemuse -10 (62). Eestlastest oli parim Mattias Varjun, kes sai kirja par’i ja jagas sellega 17. kohta. Kümnes asetus tähendas play-off’i avapäeval vaba päeva. Meie vastane selgus Belgia (kvalifikatsioonis 11. koht) ja Sloveenia (14.) duellist, millest väljus kindla võitjana Belgia. 9.-12. koha poolfinaalis tuli vastamisi minna Belgiaga ja paraku tuli võtta vastu viimase hetke kaotus tulemusega 1 : 2. Võidupunkti tõi koju Ken-Marten Soo individuaalses matšis. Mattias Varjun ja Kevin Christopher Jegers kaotasid foursome’i lahingu viimasel rajal ja seetõttu langes kogu raskus viimasena rajale läinud Carl Hellatile, kes juhtis veel 16. rajal ühe rajaga, kuid maailma edetabelis 255. real paiknev James Meyer De Beco tegi viimasel kahel rajal birdie’d ja vedas Belgia meeskonna viimasel sekundil võidule. Viimasel päeval tuli seega 11. koha heitluses kohtuda Tšehhiga. Viimane päev möödus taas äärmiselt pinevalt ja alles foursome’i mängu lisarada tõi meile võidu Tšehhi üle tulemusega 2 : 1. Individuaalmatšidest tõi võidu Ken-Marten Soo 4&3, Kevin Christopher Jegers sai aga kaotuse täpselt vastupidise tulemusega. Otsustavaks saanud foursome’i matšis mindi lisarajale, kus Mattias Varjun puttas sisse 1,5meetrise birdie put’i, millega kindlustas Eestile 2 : 1 üldvõidu. See koht on Eesti läbi aegade parim koht Euroopa meistrivõistlustel. Seni oli parim 20. koht, mida on saavutatud kogunisti viis korda. Euroopa meeskondlike meistrivõistluste meistriks krooniti esimest korda Saksamaa, kes alistas tiitlikaitsja Rootsi 2 : 1. Kolmas koht läks Šveitsile, kes veel eelmisel aastal mängis II divisjonis, ja neljandaks jäi sel korral Itaalia, kes kaotas tulemusega 1 : 2.

2021. aastal oli 16 parimal meeskonnal 2019. aasta tulemuste põhjal õigus osaleda Hispaanias PGA Catalunya Resorti golfiklubis toimuval nn I divisjoni turniiril. II divisjoni meeskonnad, keda kogunes üheksa, kohtusid aga Jõelähtmel Estonian Golf & Country Clubis.

Euroopa meistriks krooniti esimest korda Taani, kes alistas finaalis kindlalt Prantsusmaa 5,5 : 1,5. Pronks läks veidi üllatuslikult Belgiale, kes alistas väga kindlalt (6 : 1) Hispaania. Keegi nn I divisjonist välja ei langenud, kuna osa meeskondi siiski ei soovinud Covid-19 tõttu osaleda ja see tähendab, et 2022. aastal osaleb I divisjonis kokku 19 meeskonda.

II divisjonis eraldus neli esimest meeskonda kvalifikatsiooniringide järel selgelt. Vastast polnud Tšehhi meeskonnale. Avapäeval ebaõnnestunud Soome tõusis teise ringiga neljandalt kohalt teiseks. Sloveenia pääses napilt ette kodumeeskonnast, platseerudes kolmandaks. Eesti koosseis kodusel turniiril oli Carl Hellat, Joonas Turba, Ken-Marten Soo, Kevin Christopher Jegers, Markus Varjun, kapten Mattias Varjun ja treener Mark Suursalu. Löögimängus olid Eesti parimad Jegers ja Hellat, kes said kaheringilise löögimängu osas kirja võrdse tulemuse -2, millega oldi esikümne lõpus. Individuaalse „minivõidu“ sai tšehh Jiří Zuska resultaadiga -7.

Poolfinaalides oli põnevust kuhjaga, kuid lõpuks said mõlemad favoriidid 4 : 3 võidu. Eesti asus hommikuste foursome’i–mängude järel küll Tšehhi vastu 2 : 0 juhtima, kuid pärastlõunal sai võidu vaid Ken-Marten Soo. Finaalpäeval alistas aga Soome 4 : 3 Tšehhi ja krooniti II divisjoni võitjaks. Eesti alistas veelgi kindlamalt Sloveenia (5 : 2) ja kindlustas pronksiga koha järgmiseks aastaks nn I divisjoni, kus viimati (erandliku COVIDi-aastata 2020) oldi 2008. aastal. Hommikupoolsete foursome’i–mängude järel oli seis küll veel 1 : 1, kuid päeva teises pooles saadi võit viiest mängust neljas.

2022. aastal kogunes 19 meeskonda Inglismaal legendaarsel Royal St. George’i väljakul, kus peeti 2021. aastal The Openi suurturniir. Erakordselt suur arv meeskondi asus jahtima European Amateur Team Championshipi tiitlit sel põhjusel, et eelmisel aastal ei eemaldatud COVID-19 tõttu kedagi I divisjonist ja ka kolm parimat II divisjoni meeskonda, nende seas Eesti, said jahtida amatöörgolfi hinnatuimat meeskondlikku tiitlit.

Kvalifikatsiooniringi hommikupool algas eestlastele paljutõotavalt, tänu Kevin Christopher Jegersi ja Joonas Joan Turba ilusatele sooritustele ennekõike väljaku avaüheksal oli Eesti meeskond pikalt tabeliliider. Avapäeva lõpetasime kõrgel 11. kohal. Teisel päeval, kuigi Eesti meeskond pani „gaasi juurde“ ja sai kirja kolm lööki parema tulemuse, loovutasime tabelis kaks positsiooni, lõpetades löögimängu osa 13. positsioonil. Individuaalselt saadi kirja järgmised tulemused: Kevin Christopher Jegers -3 (67, 70; 7. koht), Carl Hellat +2 (73, 69; 51. koht), Mattias Varjun +4 (74, 70; 62. koht), Joonas Juan Turba +5 (72, 73; 75. koht), Ken-Marten Soo +9 (74, 75; 98. koht), Markus Varjun +15 (76, 79; 110. koht). Võistkonna treener turniiril oli Mark Suursalu. Löögimängu kolm viimast – Šotimaa, Tšehhi ja Portugal – langesid „otse“ järgmiseks aastaks II divisjoni. Hiljem lisandusid neile veel Island ja Austria. Belgia pääses sellest saatusest vaid tänu 2023. aasta I divisjoni korraldusõigusele.  

Löögimängu 1.-8. koha omanikud asusid võitlema medalite eest ning finaali jõudsid esimese asetuse saanud Hispaania ja seitsmenda asetuse saanud Rootsi. Finaalis osutus parimaks esimese asetuse saanud Hispaania, see oli lõunaeurooplastele viies tiitel. Pronksmedalid sai kaela tiitlikaitsja Taani, kes alistas kolmanda koha matšis Inglismaa.

Eesti meeskond asus mängima rajamängude osa 9.-16. kohale ja kõige olulisem oli jääda vähemalt 13 hulka, et säilitada koht kõrgemas seltskonnas ka järgmiseks aastaks. Avaringis tuli vastu minna löögimängu osas napilt parem olnud Walesi meeskonnaga. Foursome’i paar Joonas Juan Turba / Markus Varjun pidi paraku vastu võtma kaotuse 3&2. Individuaalsetes matšides aga tõid võidu koju Ken-Marten Soo (2&1) ja Mattias Varjun (2UP). Kuna Carl Hellat paraku oma matši kaotas (5&4), sai otsustavaks Kevin Christopher Jegersi matš, mis oli pärast 18. rada viigis. Nii tuli minna lisaradadele. Kogu tiimi rõõmuks suutis Jegers vastase teisel lisarajal alistada, lõppskooriks kujunes 3 : 2 ja see tähendas ühtlasi püsimajäämist kõrgemasse seltskonda. 9.-12. koha poolfinaalis tuli vastaseks Hollandi meeskond ja paraku korvpalluri kasvu vägilaste vastu tol päeval ei saadud. Kaotusnumbriteks märgiti 1,5 : 3,5. Viimasel päeval tuli seetõttu vastamisi minna Šveitsiga. Kolm päeva sama olnud foursome’i paar tunnistas taas vastase paremust (3&2), kuid individuaalselt võitsid nii Soo (4&3) kui ka meeskonna kapten Mattias Varjun (3&1). Kaks viimast matši (Jegers, Hellat) olid aga pärast 18. rada viigis ja kuna üldvõiduks vajalikku kolme punkti polnud koos veel kummalgi võistkonnal, pidid mõlemad matšid minema lisaradadele. Paraku kaotas Hellat kohe esimese lisaraja birdie vastu ja nii jäi kõik taas Jegersi otsustada. Selgus saabus seekord neljandal lisarajal, kus vastane alistus. Kokkuvõttes seega 3 : 2 võit ja ajalooline 11. koht.

II divisjoni meeskonnad kogunesid Bulgaarias Pravetsi golfiväljakul. Esikolmiku moodustasid Sloveenia, Horvaatia ja Poola. Kuna järgmise aasta I divisjoni korraldaja Belgia jäi kõrgemas seltskonnas paraku 14. kohale, pääses II divisjonist üles vaid kaks esimest tiimi.

2023. aastal kogunes 16 parimat riiki Belgiasse Royal Waterloo golfiklubisse, mis tähistas oma 100. sünnipäeva. Etteruttavalt võib öelda, et kuna väljak on ehitatud väga ammu, on vähemalt kaks par-4-rada kõigile mängijatele lihtsalt tiiboksist rünnatavad ja üks par-5-rada muudetakse võistluse jaoks par-4-rajaks, et rada oleks veidigi raskem.

Löögimängu avapäeval saame viie mängija peale kirja täpselt par’i. Parima ringi teeb Markus Varjun, kes mängib 70 lööki. Ainsana ei lähe kirja vend Mattiase tulemus (75). Avapäeva järel leiab Eesti meeskond ennast tabelis 13. kohalt. Teisel päeval lisatakse siiski gaasi, kirja saadakse esimesed eagle’id (Jegers par-4 peal, mis on kõigi jaoks lühike), kokkuvõttes Eesti koondise ajaloo parim löögimängu päev. Viie peale skooriks –6, mis on paremuselt kuues tulemus sel päeval. Päeva parima tulemuse eest hoolitseb Mattias Varjun (68), tehes viimasel rajal eagle’i. Ainsana ei lähe kirja päev varem parim olnud Markuse tulemus (74). Edetabelis annab see tõusu kahe koha võrra 11. positsioonile, jättes Soome meist ette vaid ühe löögiga. Medalitele pääsenuks mängima kaheksa lööki parema tulemusega. Match play’de avapäeval annab see vastaseks kodumeeskonna Belgia. Võidu korral on koht I divisjonis tagatud ka järgmiseks aastaks.

Löögimängu parim individuaalselt on vaid kaks nädalat tagasi Pärnu Bay Golf Linksis Euroopa individuaalseks meistriks kroonitud José Luis Ballester, kelle skooriks –11 (65, 68). Eestlastest saab kogunisti neli mängijat (Mattias Varjun, Kevin Christopher Jegers, Richard Teder ja Ralf Johan Kivi) kahe päeva kokkuvõttes individuaalseks tulemuseks –1 ning neist vaid ühe löögiga jääb maha Markus Varjun. Carl Hellati kahe päeva tulem on +3, kuid samas läheb mõlemal päeval tema tulemus meeskonna kogutulemuse arvestusse.

Meie õnneks saavad väljalangemisohuga seoses pinged maha juba avapäeval. Võidule paneb aluse foursome-paari Carl Hellat / Markus Varjun võit esimesel lisarajal, kuna vastased suudavad esimese palli tii pealt kadunuks lüüa. Päästavad küll teise palliga läbi raja bunkri bogey, kuid sellest ei piisa. Võidu nopivad ka Teder ja Jegers. Ainsana võtab kaotuse vastu Kivi ja kuigi Mattias Varjun juhib oma matši, lepitakse see džentelmenlikult viiki, kuna kogu matši staatus on juba otsustatud. Eesti vastane 9.–16. koha poolfinaalis on Soome võistkond, kes alistab sama skooriga (3,5 : 1,5) Sloveenia. Šveits alistab Horvaatia ja Wales Šveitsi, mõlemas matšis skooriks 4,5 : 1,5.

Niisiis saame lõpuks ometi võrrelda võimeid Soomega. Paraku tuleb tunnistada põhjanaabrite 3 : 2 paremust. Foursome-paar Carl/Markus saab viimasel rajal võidu. Samuti pole kahtlust ankrumees Mattias Varjuni võidus (5&3). Kivi kaotab kindlalt 4&3 ning kõik jääb Tederi ja Jegersi otsustada. Paraku kaotavad mõlemad oma matši 17. rajal. Wales alistab sama skooriga Šveitsi, mis toob viimaseks päevaks meile eelmise aasta kordusmatši Šveitsiga. Selguvad esimesed kaks väljalangejat – Horvaatia ja Belgia –, kes kaotavad mõlemad vastavalt Saksmaale ja Sloveeniale 1 : 4.

Viimasel päeval alistab Soome Walesi 3 : 2 ning saab lohutuseks nn alumise grupi võidu ja üheksanda koha. Matš Šveitsiga meile paraku head ei tõota. Jääme enamikus matšides kohe kaotusseisu, kõige kiiremini saab läbi Tederi matš (6&5) ja ka Kivi kaotus on selge (4&3). Kolmandat päeva sama foursome-paar võidab 17. rajal kahe rajaga. Paraku kaotab Jegers samaväärselt oma matši ning see tähendab, et ankrumehe rollis olnud Mattiase matšil pole enam tähtsust, ja seal lepitakse viiki. Šveits saab eelmise aasta eest revanši tulemusega 3,5 : 1,5 ja meile seekord 12. koht. Viimasena säilitab koha esimeses divisjonis veel Saksamaa, kes purustab Sloveenia 5 : 0. Lohutusvõidu viimase koha matšis saab kodumeeskond Belgia, kes alistab samuti kuivalt Sloveenia.

Kuigi tiitlikaitsja Hispaania saab eelmise aasta pronksi Taani järel löögimängu osas teise asetuse, purjetatakse suuremate probleemideta finaali, alistades selleks veerandfinaalis Itaalia (5 : 2) ja poolfinaalis Inglismaa (4,5 : 2,5). Täpselt samade skooridega jõuab finaali Taani, kes pühib tee pealt naaber Rootsi ja Iirimaa. Finaalis jäävad taanlased hommikupoolsetes foursome’ides 0 : 2 kaotusseisu, kaotades ühe matši alles neljandal lisarajal. Õhtu poole saadakse küll kolm võitu, kuid kogutulemusega 4 : 3 kroonitakse teist aastat järjest meistriks Hispaania. Pronksimatšis alistab Iirimaa Inglismaa kogunisti 6 : 1. Prantsusmaa saab viienda, Holland kuuenda, järgmise aasta võõrustaja Itaalia seitsmenda ja Rootsi kaheksanda koha.

II divisjoni üheksa meeskonda asusid parimaid selgitama Slovakkias Green Resort Hrubá Borša nimelisel golfiväljakul. Kõik üheksa meeskonda saavad löögimängu osa järel kirja miinustulemuse, neist parima asetuse lunastab Šotimaa (–40). Šotimaale ei leidu vastast ka play-off’is, kus alistatakse kõigepealt Austria (4,5 : 2,5) ja finaalis Portugal (5,5 : 1,5). Poolfinaalis veidi üllatava (3 : 4) kaotuse saanud Tšehhi meeskond ei toibu ka pronksimatšiks, mille kaotab sama tulemusega Austriale, ja jääb ka uueks aastaks II divisjoni. Ülejäänud kolm nimetatut aga tõusevad uueks aastaks I divisjoni.

2024. aastal võtavad I divisjoni 16 meeskonda teekonna ette Itaaliasse, kus mängitakse Torino lähedal asuval Royal Park Roveri nimelisel golfiväljakul. II divisjoni meeskonnad kogunevad Poolas Kraków Valley golfiväljakul.