EMV30: Mattias Varjun: „Golfis saavutad alati selle, mille oled välja t(r)eeninud“
EMV kuld 2021 (207; ‒9), EMV pronks 2015 (153; +9), 2017 (215; ‒1)
Viimati: EMV 2022 6. koht (219; +3)
„Golf oli alguses meile n-ö lapsehoidja eest,“ meenutab Mattias Varjun oma lapsepõlve suvesid. „Olin vist seitsmene, vend kaks aastat noorem, kui hakkasime suviti golfiväljakul kaasas käima. Alguses koos vanematega, hiljem juba elasimegi oma noortepundiga terve suve seal. Talvel köitsid hoopis muud tegevused: jalgpall, korvpall, lauatennis ja ujumine. Olen õnnelik, et sain sõbraks väga erinevate spordialadega. Ja soovitan seda ka teistele lastele. Väga pisikesest peast ainult golfile pühenduda võib olla üpris ühekülgne, rutiin.“
Miks liikusid ajapikku teised spordialad tähtsuse järjekorras aina taha- ja golf ettepoole? Mattiase arvates sai määravaks iseloom. „Golf tõepoolest ainsana jäi. Mulle väga sobis ja sobib siiani olek iseendaga. Mulle on alati väga meeldinud harjutada, omaette toimetada. Metoodiliselt harjutada, pusida ja töötada, et saada ajapikku paremaks. Mul on kannatlikkust. Vastutan ise tulemuse eest. Paljudel teistel aladel etendavad määravat rolli veel paljud sinust sõltumatud tegurid. Mäng iseendaga – just siin peitub mingu jaoks golfi maagia.“
Esimest korda lõi nooruk Eesti meistrivõistlustel kaasa juba 2014. aastal. Nii noorelt meeste klassis võistlemine võttis vaid veidi võbisema – mitmed eakaaslased olid selle kondiproovi juba varem kadudeta läbinud. Aasta hiljem läks juba tegudeks ja oma abikäe ulatas ilmataat. „Mulle see sobis,“ meenutab Mattias veidi lörri läinud avapäeva, mis äikesevalingute tõttu tühistati. „Mõnel esiotsa mehel, kel mäng avapäeval õnnestus, oli pärast päris kurb meel. Esimene ring õnnetus mul keskpäraselt. Teisel polnud me Hellatiga mitte finaalgrupis, vaid üks enne neid. Löökide vahet Carliga teadsin, üldseisu eriti mitte. Lõpuks sai Carl hõbeda, mina pronksi ja Egeti Liiv jäi neljandaks – kõigil ühelöögiline vahe. Minu meelest andis meie generatsioon just tookord endast väga tugevalt märku, et me tuleme ja tõsiste ambitsioonidega.“
Kolm aastat hiljem õnnetus Mattiasel taas poodiumile kerkida. Väikest meelehärmi selle madalaimast astmest korvas tõdemus, et terve esikolmiku moodustasid ea- ja trennikaaslased: Carl Hellat pälvis tiitli (‒7) ja Kevin Christopher hõbeda (‒5). Pronksi tõi tulemus ‒1. Järjekordselt tõsteti Eesti golfiajaloos latti – kogu medalikolmik mängis alla par’i. Märgiline mäng!
2021. aastal saabus lõpuks kauaoodatud tiitel. Avalöögist saati peaaegu veatut mängu näidanud Mattias ei murdunud ka favoriidikoorma all. „Tegin parima soorituse nii tulemuse kui ka mängu mõttes. Viimase päeva eel tehti ka intervjuusid ja krutiti telekaamerate ees pinget üles, et kuidas ikka plaanin edu hoida. Lõpuks oli mul eriti hea meel, et suutsin külma pead säilitada. Edu hoidmise asemel seda veel kasvatadagi. Üks minu golfikarjääri eredamaid mälestusi päris kindlasti.“
Tasub ära märkida, et Mattiase rekord (‒9) püsis vaid ühe hooaja. Juba järgmisel suvel purustas selle ta enda noorem vend Markus (‒12). „Peaasi, et tiitel perekonda jäi,“ leiab mullu kuuendana (+3) lõpetanud Mattias. „Medali saamiseks tuleb nüüd kindlasti mängida n-ö miinustulemus, tase on nii vinge. Ka tänavu võib võidupretendentidena ära märkida vähemalt kümme meest. Rae rada võib pakkuda üllatusi, eriti tuulise ilmaga. Ilmselt läheb väga kõvaks rebimiseks.“
Eesti noorte tasemetõusu põhjusena märgib Mattias, tänane meeste koondise kapten, kaht aspekti: USA ülikoole ja treener David Da Silvat. Umbes kaheksa aastat tagasi käis Da Silva Soome noortega mitut puhku Eestis võistlemas ja tasemevahe ei tekitanud mitte ainult kadedust, vaid ka kindla plaani endalegi tippjuhendaja leida. „Tema tugevused on reaalne kogemus ja väga kõrge haridustase. Treeningule järgneb väga otsene ja aus tagasiside, mis paljudele ehk ei pruugigi meeldida, ent kui tahad areneda, on see hädavajalik. Lisaks kõigele muule on ta aidanud meil korrigeerida ka oma suhtumist ja mõttemaailma. Arusaam, et midagi ei tule niisama ja pole olemas mingit võluvalemit, pärineb just temalt. Golfis saad täpselt selle, mille oled välja teeninud ja treeninud. Isegi kui vahepeal tundub, et korraks läheb maru hästi, tuleb osata jalad maas hoida, sest üle oma varju hüpata pole võimalik. Töökultuur ja suhtumine,“ toonitab Mattias.
Tulevikuplaanidest rääkides on tänasel Virginia Commonwealth University majandustudengil selge teekaart peas valmis: järgmisel kevadel peaks bakalaureusediplomi kätte saama, seejärel tuleb kraadiõpe magistrantuuris. Edasi terendab unistustest magus karjäär profigolfis.
Eks unistada tulebki suurelt ja julgelt ning kõik märgid näitavad, et järgmise (või miks mitte mitme järgmise) Eesti soost golfimängija profiks jõudmist ei tule tõesti enam pikalt oodata.
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Kadri Palta
