EMV30: Kadi Hilpus Meldrum: „Väliseestlasele maitseb kodune meistritiitel veel eriti magusalt“
EMV kuld 2008 (264; +48), 2009 (272; +56); EMV hõbe 2004 (182; +38), 2006 (233; +17), 2015 (164; +20), 2016 (242; +26); EMV pronks 2007 (265; +49), 2012 (249; +33), 2014 (243; +27)
Viimati: EMV 2018 5. koht (246; +30)
Üheksakordne EMV medalist Kadi Hilpus kohtus esimest korda elus golfiga juba eelmisel sajandil. Talendika tennisetüdrukuna pälvis ta I divisjoni stipendiumi Chicago DePaul Universitys. „Esimest korda sai golfi proovitudki ülikoolis õppides. Aasta oli siis 1999. Käisin toona ühel vahval par-3-golfiväljakul Chicago downtown’is Chicago Riveri ääres pilvelõhkujate vahel. Tänaseks on see kulla hinnaga koht kahjuks pilvelõhkujatega asendatud, aga armastus golfi vastu sai alguse juba sealt.“
Tennisistina sai noor Kadi ka golfipallid kiirelt ja kõrgele lendama. Edu tiivustas jätkama, liiatigi ristusid Chicagos teed šarmantse noormehega, kellest tänaseks on saanud Kadi abikaasa ja laste isa. „Tema oli minuga samas DePaul Universitys I divisjoni golfitiimis. Ja ka see, kes mind esimest korda golfiväljakule viis. Kaasa on rohkem „feel-tüüpi” ehk naturaalse andega mängija ja pole kunagi tehnikale nii palju rõhku pannud. Nii ei üritanud ta ka mulle eriti tehnilist poolt seletada ja pigem soovitas mul alati rohkem oma tunde järgi mängida. Seega õppisingi golfi pigem tunnetama ning tehniline pool tuli tema lööke analüüsides ja imiteerides. Huvitav on see, et tänaseks olen laste juures just mina see, kes on ülianalüütiline ja kipub nende tehnikat korrigeerima.“
Aga miks just golf? Nagu elus ikka juhtuvad paljud määrava tähtsusega sündmused sootuks juhuslikult ja otsustavaks saab ajastus. Kadi oli just tennisemängule selja keeranud, sest erilist progressi reketiga vehkides enam ei tulnud. Küll andsid kiired edusammud golfimängus ohtralt indu jätkata. „Olen tihti mõelnud, et oleks ma väikese lapsena golfi juurde sattunud, siis kes teab, kuhu oleksin võinud sellega jõuda. Golf spordialana sobibki mulle ehk paremini. Erinevalt tennisest pole golf reaktsioonimäng. Saan ise palli jõllitada seni, kuni olen soorituseks valmis.
Loomulikult peab golfiski olema hea silma ja käe koordinatsioon. Seega teeb tennisetaust alustamise oluliselt lihtsamaks. Teatud tasemele jõudes peab aga leidma ka nii-öelda touch’i, sest eks just lühimäng on see, kus toimuvad skoori suuremad paranemised. Ja sealt edasi ‒ kui sul on juba single digit HCP, hakkavad veel suuremat osakaalu mängima su vaimne mäng ning oskus oma emotsioone ja mõtteid taltsutada.“
Kadi ei varjagi, et hakkas üsna pea mõlgutama mõtet Eesti meistritiitlist. Plaan sai lõpuks täidetud lausa varuga. „Algusaastatel olin üliõnnelik, kui üldse mingi medalinoosi sain. Mäletan, et esimestel aastatel figureeris natuke kogenum Eevi Tamander Rootsist. Siis hakkas peagi domineerima noor ja andekas Mari Suursalu, seega ega võidulootusi ülearu palju mõlgutanudki. Esimene võit tuli pigem asjaolude kokku langedes, kui Marile jäi Eesti lomp liiga väikseks ning ta läks mere taha suuremaid kalu püüdma ja praadima.“
Aga mälestused esimestelt eestikatelt ei tuhmu ka kümnendeid hiljem. „Olin mängu juures suhteliselt uustulnuk ja polnud palju võistelnud,“ meenutab Kadi kõhedust, kuidas pabistas reeglite unustamise või millegi vussi ajamise pärast rajal. „Ka ärevus esimest tiilööki lüües oli selline, et ega palli eriti ei näinudki. Üritasin läbi udu oma löögiliigutust teha, lootes, et esimene pall leiab fairway. Kindlasti elasin alguses väga emotsionaalselt läbi ka suuri pettumusi. Näiteks Niitvälja 15. rajal sai juba mitu palli tiiki lennutatud, enne kui pisi-pisikesena tunduvale griinile peale sain.
Aga kõige vingemad mälestused polegi mitte enda võidetud tiitlitest, vaid 2015. aastast. Mängisin enda kohta ehk parimat golfi. Tase oli toona selline, et kui 7ga algava skoori mängisin, võisin endaga rahule jääda. Löögid sujusid tol päeval hästi, kui välja arvata mõned üksikud, mille sai ikkagi väheste harjutusringide kaela määrida. Aga mind mängis üle võimas Annika Koitmaa. Ei jäänud muud üle kui tema mängu kõrvalt imetleda. Mäletan, kui stabiilselt ta mängis ja kuivõrd erakordselt hea oli tema lühimäng. Seega eks paremini ongi meeles oma paremad golfiringid, rohkem kui mõni võit.“
Vahepeal on pereelu oma lõivu nõudnud, ent Kadil on plaan just tänavu golfikeppidelt tolm pühkida ja taas mängima hakata. „Lapsed on suuremad ja neil pole mu abi enam nii palju vaja. See pole isegi enam ehk nii teretulnud. Kõik tütred, nii 12aastased kaksikud kui ka nende 10aastane õde, mängivad aastaid golfi ja võistlevad Ameerikas. Üks kaksikutest on saanud tõsise golfipisiku ja löönud kaasa juba mitmel US Kids World Championshipil. Oma tiide pealt on ta välja mänginud ka juba scratch-tulemuse. Naudin tema progressi kõrvalt ja üritan veidi tehnilise poole pealt suunata,“ kirjeldab Kadi on panust autojuhi, koka, transporditöölise, caddy ja pisut ka treenerina. „Aga leian, et sellises eas laste vanemana on vaja osata astuda ka samm tagaplaanile ja lasta lastel leida armastus spordi vastu ise, selle asemel, et suunata neid kiivalt teatud graafikus harjutama või golfi mängima. Iga laps vajab erinevat lähenemist. Seega on mul nii tütar, kes tahaks iga päev golfi mängida, kui ka tütar, kes käib väljakul pigem sotsialiseerumas ja kellele omaette mängimine ei paku nii palju lõbu. Mõlemad variandid on samas heakskiidu väärilised, sest igaühe jaoks on tee golfi lummusesse sattumisel erinev.“
Eestikaid on Kadi alati südames tähtsalt kohal kandnud ja proovinud väliseestlasena perereisid sünnimaale sättida just meistritiitlite jagamise ajaks. „Pärast rohkem kui 20 aastat Eestist eemal olemist tekitab EMV-l mängimine võimsa patriotismilaksu. Tunnen suurt au ja uhkust, et saan just Eestis meistrivõistlusi kaasa mängida. Võistlushimu ja võistlushasarti jagub ka mul endiselt. Plaanin nii mõnelgi korral veel Eesti meistrivõistlustel kaasa lüüa. Eks siis saab näha, kui edukalt.“
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mati Hiis, erakogu
