EMV30: Seitsmekordne medalivõitja Anu Schmidt: „Päris sport see ikka polnud“

EMV kuld 2002 (176; +32); EMV hõbe 2005 (278; +62), 2007 (262; +46); EMV pronks 2000 (200; +56), 2003 (179; +35), 2006 (261; +45), 2008 (277; +61)
Viimati: EMV 2013 7. koht (265; +49)

Võita ükskõik millisel alal seitse medalit Eesti meistrivõistlustel on omaette saavutus, kuid Anu Schmidt on sedavõrd tagasihoidlik, et hoolimata sellisest tulemusest ei loe ta ennast sportlaseks.
„Mis sportlane ma ikka olin,“ ütles Schmidt. „Muidugi, kui võistled, on see sport, aga minu tasemel pigem ikkagi harrastussport. Sel ajal, kui medaleid sain, tegelesin alaga rohkem, aga muud midagi.“
Anu isa on Mait Schmidt, keda võib liialdamata pidada üheks Eesti legendaarsemaks golfariks. Kuid isal oli ainult neli medalit ja mitte ühtki kulda – jutt on siin löögimängu meistrivõistlustest. Samas on Mait täielik fanaatik ja märkinud läbi elu kõik oma golfiringid kaustikutesse.
„Mina tegin ka algul mängimise kohta märkmeid,“ ütles Anu Schmidt. „Aga praegu ma ei tea, kus need päevikud üldse on. Kui kodus tuhnida, võib-olla leiaksin. Nüüd on digivahendid ja praegu märgin jälle tulemusi üles, sedapuhku äppidesse. Aga isa on vana kooli mees, tema neid uusi vahendeid ei kasuta.“

Sajandi algul hõre konkurents

Oli ka loogiline, et Anu alustas 12aastaselt mängimist isa suunamisel. „Algus oli vaiksem, aga 14‒15aastaselt mängisin juba päris aktiivselt. Noorena on lihtsam alustada; mulle vähemalt tundus, et oskusi saab omandada kiiremini. Treenerit mul ei olnud, ainult isa õpetas.“
Aastail 2000‒2008 võitis Schmidt seitse medalit, neist kulla aastal 2002. „Konkurents ei olnud tollal suur, võib-olla viis-kuus naist pretendeeris medalitele ja teisi osavõtjaid oli ka vähe. Kuid kahjuks ma ei mäleta neid võistlusi nii hästi. Tean küll, mis medalid võitsin, aga kuidas nendeni jõudsin ja kellega kui täpselt konkureerisin, seda ei mäleta.“
Enamasti jäid Schmidti tulemused +30 löögist ülespoole. „Eks see näitabki, milline oli konkurents,“ jäi Schmidt taas tagasihoidlikuks. „Kui Mari Suursalu hakkas võitma, siis teistel enam võimalusi polnud. Ta tegi ka palju rohkem trenni, mina harjutasin kindlasti vähem.“
Schmidt arvas, et võib-olla harjutanuks rohkem, aga tal ei olnud sellist omavanuste punti, kellega koos mängimas käia. „Minu golf oli rohkem pereringis, isa suunamisel. Muid mängupartnereid ja kaaslasi oli vähe. Kuigi me käisime soojamaareisidel natuke mängimas ja suvel harjutasin kolm-neli korda nädalas.“
Välismaal võistlemist oli Schmidti sõnul tema ajal vähe. „Naiste klubiga käisime mängimas Rootsis ja Soomes, aga see ei olnud koondise esindamine. Vist Lätis korra mängisin ka Eesti koondise eest,“ ütles Schmidt.
Schmidti sõnul oli tal nii trennis kui ka võistlustel päevi, mil kõik asjad õnnestusid, ja siis oli tulemus parem kui keskmine 10‒15 lööki üle par’i. „Tulemus sõltus rohkem lähimängust, mis oli mul kehvem. Sealt need erinevused tulidki – kui puttamine läks hästi, sain ka parema tulemuse. Pikad löögid olid mul stabiilsemad.“

Viimastel aastatel mängib aktiivsemalt

Anu esimene laps sündis 2009. aastal ja sealt alates ta enam Eesti meistrivõistlustel kuigi palju ei osalenud. Viimast korda mängis ta kaasa aastal 2013. „Naistel ei ole lihtne laste kõrvalt mängimist jätkata. Eks see hakkas ära vajuma juba 2009. aastast alates.“
Kuid Schmidti sõnul on ta päris viimastel aastatel, kui lapsed juba suuremad, taas rohkem mängimas käinud. „Olen jälle mängukaaslasi leidnud, aga mängin golfi pigem enda liikumise huvides. Võitlusvaimu nagu eriti enam pole – piisab, kui käia 10 kilomeetrit läbi, ja olen saanud füüsilist koormust. Puhkusereisidele ma ka golfivarustust kaasa ei võta, noorena sai koos isaga välismaal mängitud, aga mitte rohkem kui viies riigis,“ rääkis Schmidt. „Mul on mõned omaaegsed rivaalid, kes veel seenioride klassis ilma teevad. Vaat nemad on küll spordi tasemel edasi pürginud.“

Tekst: Ants Põldoja
Fotod: Mati Hiis