EMV30: Mark Suursalu sõprade suvisest ajaviitest sai hobi ja elukutse
Viimati: EMV kuld 2010 (214; ‒2)
„Rohkem kui mäng ise huvitas mind alguses hoopis rohkem pallide veest otsimine,“ meenutab Mark Suursalu oma poisipõlvekäike Niitväljale koos isaga. „Määravaks sai vist see vinge noorte punt, kellega me seal suviti koos olime. Lapsevanemad tõidki hommikul võsukesed Niitväljale, õhtul tuldi järele. Suvine aeg sisustatud, vähemalt ei lähe paha peale. Tasakesi õppisime ikka mängima ka. Ju ma siis ikka kõige andetum polnud.“
Suurim erinevus sajandi alguse ja tänase vahel oli mõistagi info ja juhendajate puuduses. Kui täna pakub doktor Google kõikvõimalikku golfiõpetust finessideni välja, siis Markil ja sõpradel tuli leppida mõne ajakirja ja juhuslike näpunäidetega. Vahel harva sattus läbisõidule mõni välistreener, kes veidi juhendas, ent palju tuli ise õppida ja peamiselt proovida, testida, katsetada. Ämbrid kolisesid lakkamatult, aga ka lusti ja indu jagus pilvedeni.
2000. aasta augustis tegi Mark ära green card’i. Juunioride seas varsti vastast kodukamaral polnudki. Kolm aastat hiljem osales juba esimesel välisvõistlusel. 2004. esindas 13aastasena juba Eestit meeste koondises. Mälestustes suurt pinget justkui MMil ei tekkinudki. Algus läks üsna korralikult, isegi eakamatest tiimikaaslastest paremini. Ja kuigi viimane päev kiskus rappa, tuli õnneks appi taevataat ning vihma ja äikese tõttu jäeti võistlus lõpuni mängimata. Noore golfari mänguringid MMil olid 78, 84 ja 76.
Golfi keerukamaks osaks peab Mark eri löökide rohkust: „Sul on 14 eri kaigast, iga kepp üpris eri ehitusega. Ei ole lihtne saada neid kõiki ilusti toimima, ideaalist rääkimata. Mulgi oli periood, kus driver vedas pahatihti alt. Avalöögi mängu saamisega oli teatud ajal tõsiseid probleeme. Oma tugevuseks pean puttamist ehk palli auku veeretamist.“
2013. aastal pälvis Mark Suursalu esimese eestlasena Nordic League’i etapivõidu. Need päevad Norras on eredalt meeles ka kümnend hiljem. Terve nädalalõpp oli sujunud ilma suuremate eksimuste, ent samas ka erilise eufooriata. Favoriidikoormast polnud juttugi. Kui keegi tulnuks enne võistlust „hõbedat“ pakkuma, võtnuks noormees selle kõhklemata ja üliõnnelikuna vastu.
„Alles eelviimase raja alguses vaatasin seisu täpsemalt,“ meenutab Mark oma profigolfarikarjääri suurimat triumfi. „17. rajal lõin griini servast üpris pika löögi sisse. Viimasel pigistasin üsna kindla par’i ära. Klubihoones tagasi, nägin, et juhin, ent paar mängijat on veel tulemas. Sõna otseses mõttes hoidsin hinge kinni – mitte mingi hinna eest ei tahtnud enam teiseks jääda. Tekkis üks ülihea võimalus ja kasutasin selle ka ära. Emotsioone pole võimalik kirjeldada.“
Hoopis olulisemaks kui tiitel, kuulusus ja auhinnaraha peab Mark etapivõituga kaasnenud võimalust osaleda Euroopa tuuri etapil Moskvas. Eesti nooruk sai mõned korrad „päris golfi nuusutada“: võistelda koos mängijatega, keda varem vaid telerist nähtud, väljakutel, mille seisukord võttis ahhetama, ja üldine korraldus püsib siiani meeles. Paremat motivatsioonipaketti ei suudaks väljagi mõelda.
„Kui midagi üldse tollest perioodist kripeldama jääb, siis otsus minna akna avanedes kohe profiks. Kaalusin ka varianti hoopis aastake-paar USA ülikoolis õppida ja võistelda. Hilisemas elus sattusin mängima just toona valikusse jäänud kooli väljakule … sealne tudengielu oleks mulle ilmselt väga sobinud. Mõni aeg tagasi mõtlesin rohkem, et kas sai ehk vale valik tehtud. Nüüd enam eriti ei mõtle. Aga just USAs John Tillery käe all treenimas käies mõistsin, et minu tulevikku võiks mahtuda ka treeneritöö,“ meenutab otsustavat krõksu mõttemaailmas mees, kelle käe all treenib Niitväljal täna ligi 30 noort golfilootust. Vahelduse mõttes juhendab Mark aeg-ajalt ka täiesti algajaid. Ega ole veel kohanud kedagi, kellele tulnuks öelda – ära sina rohkem tule. Isegi mõelnud pole nii.
Juhendamise kõrvalt leiab mees aega ka ise golfikeppe keerutada. Lööke harjutab igal võimalusel – ikka mõni auk tekib või keegi jätab trenni tulemata. Vähemalt korra nädalas teeb terve mänguringi. Tänavustel meistrivõistlustel teda küll rajal ei näe. Ja mitte viletsa vormi tõttu, vaid plaan juuli alguses Niitvälja karikat mängida sai varem paika. Aga isu taas kord Eesti meistriks kroonitud saada pole kuhugi kadunud.
„Ühel ilusal päeval see ehk juhtub veel,“ muigab Mark. „Aga selleks tuleb nüüd juba vingelt pingutada. Kindlasti miinusega mängida ja Rae rajal, kui just ülitugev tuul ei tule, ilmselt ka kahekohalise miinusega. Meestest võitjapretendenti valida pole lihtne. Vennad Varjunid, Kevin Christopher Jegers, Ralf Kivi, Carl Hellat ja Richard Teder – kõik on suutelised võitma ja heal juhul ka rekordit uuendama. Naiste seas pole kahjuks konkurents nii tihe. Küllap Anete Liis Adul, Elizaveta Sofia Reemet ja Karola Soe medalid jagavad. Kui ei üllata mõni staažikam daam, keda on harvem näha ja kelle hetketase võib kõigile üllatus olla.“
Tekst: Rasmus Rekand
Fotod: Mati Hiis, erakogu
